Nädalaplaat: Lähemalt on fantastilisem

Helen Sildna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matthew Herbert, kes nagu seda tegi ka Fela Kuti, on loonud oma väikse ideaalriigi.
Matthew Herbert, kes nagu seda tegi ka Fela Kuti, on loonud oma väikse ideaalriigi. Foto: Repro

«Scale» on Herberti-sarja grandioosne jätk täis hitte, millest raadiohitte ei saa kahjuks-õnneks kunagi. Plaadi avab mahedas diskorütmis «Something Isn’t Right» – šikid bigbänditaustad, bee-geesilikud meesfalsetil lauldud refräänijupid – cool’ilt funky, optimistlikult helge. AGA! 70ndate diskohõngulise lookese sõnad on: «Cover up: it’s an allied slaughter/ Pucker up: it’s a friendly torture I won’t follow you in to the night/ I won’t use your torch for a light».

Herbert

Scale (K7)

Matthew ei sõida enam lennukiga, sest suurliinid on korporatiivmonstrumid, kes hävitavad keskkonda – mööda Euroopat veereb tema 17liikmeline «Scale»-tuur ratastel, ta ei joo kohvi Starbucksis, ei kanna Nike’i tosse. Matthew on loonud oma riigi: CountryX (http://www.countryx.org/). Selle riigi kodanikuks võivad saada kõik, kes tahavad «kontrolli enda elu üle ja seista vastu võimule, mida kasutatakse paljude rõhumiseks».

Matthew muusika on suur, ilus, õilis, meloodiline, soe, emotsionaalne, intiimne – nauditav täisväärtusliku helikunstina, mitte tehnilise eksperimendi või jutlusena. Keegi ei pea teadma, et «Scale’i» sämpliteks on kasutatud 723 objekti (muu hulgas kirstud, petrooleumipump), trummisämplid on lindistatud vee all, kihutava auto tagaistmel, maa-aluses tunnelis ja taevas õhupallikorvis. Seda infot ei sunnita peale, Matthew lihtsalt tegutseb nagu õigeks peab.

Suurim eeskuju on Quincy Jones. Albumil on laia joont ja sädelevat stiili. Mõnes loos mängib 70 muusikut – bänd, vokalistid ja sümfooniaorkester. «Tahtsin nautida harmooniat ja meloodiat,» ütleb ta. Siin kohtub kõik eelnev: töö bigbändiga, «Ruby Blue» produktsioon jne. Dani Siciliano on fantastiline. Tundlik, varjundirohke, õrn ja ulakas. Herbert annab ta häälele ruumi ja tausta tuntava armastusega.

Meistriteos «Birds Of A Feather» algab tasa sammudes, vokaalid vibreerivad-mänglevad, keelpilliharmoonia on hingematvalt ilus ja lõpus kasvab lugu võimsaks, valukramplikuks crescendo’ks. «Those Feelings» räägib loobumisest ja suhte lõpust, «Movie Star» algab filmilindi ragina ja 30ndate Hollywoodi kuldajastu muusikaga, kõik pööratakse aga irooniliseks paroodiaks, kus Dani mängib staarikest: «show me how to cry now, show me how to kneel down, show me how to fall down I’m feeling like movie star...»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles