Kultuurisoovitused

Sürrealism elab nüüd Viinistul

Mees, pott ja lõuend. Hendrik Toompere juunior – Georg/Dali Eesti Draamateatri lavastuses «Syrrealistid».

FOTO: Victoria Toompere

Andrus Kivirähki tekst põhineb annotatsiooni järgi Dali, Bretoni, Duchampi, Tzare, Bunueli jt kultuuriloo suurte sürrealistide elulugudel, tegevuskohaks ja tegelasteks on märgitud aga «kaasaja eesti inimesed – kunstnikud, näitlejad, kirjanikud, ärimehed, poliitikud, kelnerid, kriitikud ja muud».

«Sürrealistlik» turundusnipp see ainult ei ole, või ikkagi?

Radikaalne kunstimõte

60–70-aastane faasinihe kunsti tegijate ja auditooriumi vahel on just see kriitiline piir, kus omaaegne šokikunst ja radikaalsus endalt justkui teravad nurgad maha on lihvinud (kuigi pildid, tekstid ja teod on needsamad!) ja massikultuuri mugavasse nišši ennast sätib, ühesõnaga masside palavalt armastatud kultuurinähtuseks platseerub.

Keda enam solvab näiteks laes hõljuv tagurpidi Kristuse mulaaž (kujundus Ervin Õunapuult), kui Vatikan just sellise Dali pildi variatsiooni oma kogudesse hankis?

Või teine näide massimaitse piiride avardumisest – praegu on Madridis Prado muuseumis põhiekspositsioon osaliselt maas, ja seal ning Reine Sofias laiutab Picasso ülimenukas suurnäitus «Traditsioon ja avangard», kus koduperenaiste ja koolilaste hordid elavalt kubismi peensusi lahti arutavad.

Jälle aktuaalne

Ka Eestis on teadagi tükk kultuurilugu vahelt väljas, nii et sõdadevahelise Euroopa radikaalne kunstimõte (mis ka omal ajal visalt siia jõudis!) siin ja praegu jälle aktuaalne – justkui järjekordne vahekokkuvõtte tegemise aeg oleks Eestisse saabunud!

Teater oleks kunstnike elulugude lavastamisega Viinistul järjekordselt nagu sõbrakäe kunstide hierarhias meil vaese sugulase rollis olevale kujutavale kunstile ulatanud.

Eesti elu edenemine on aga irooniata silmanähtav, sh nüüdisaegse kunsti retseptsioon: kui veel 1999. a tundsid kirjanikud reageerimistarvet vähegi radikaalsema kunstinähtusega kokku puutudes (vt Raoul Kurvitza Kunstihoone ja Vabaduse väljaku suurnäitust mahategevad sõnavõtud Raudamilt ja Kenderilt s.a Postimehes), siis nüüd on pigem asutud «keerulisi minevikukaraktereid» nüüdisdramaturgia vahenditega avama, pärisavangard aga oma liivakastis selleks puhuks rahule jäetud.

Kivirähki tekst on ambivalentne, markeerides olulisemad teemad kunstimaailma sees ja ümber, mis sõltumata kehtivast poliitilisest režiimist vist igavesti aktuaalsed (peenrahaks kulunud, aga ikkagi: avangard versus kaubanduslikult edukas kodanlik kunst; kultuuritegelaste «nõrkus» parteistuda; «rikka proua» ja «vaese kunstniku» kiire teineteiseleidmine jt).

Kohustuslik solvang

270-kroonise pileti ostnud publik sai täisraha eest ka oma kohustusliku solvangu («kalli pileti ostnud labased lõustad, kuidas nad seda jama vahivad») kohe alguses, edaspidine oli absoluutselt ohutu vaatemäng, kus muuseas tutvustati ka kõikvõimalikke sürrealismi varasalvest tuttavaid kirjutamis- ja etlemisstrateegiaid, ilkumine segast paneva joodikust kunstikriitikuga oli aga maaslamaja löömine, liiga lihtne!

Kohustusliku sitapurgijutuni jõuti Dali anaal/fekaal-erootika kaudu, ja veel: kõik neli sürrealisti – Malmsten–Uuspõld–Sukk–Toompere – olid hoolikat arhiivitööd teinud, lisaks tekstiviidetele oli ka nende mängumaneer pikitud kultuurilooliste rosinatega.

Näitlejate ansambel oli suurepärane, Merle Palmiste külm ilu oli Gala rolli nagu loodud.

Nagu hea vein

Sürrealismi-muusa puudutust oli lavastuses veelgi: samade näitlejate mängitud kiired tegelaskujude vahetused jätsid episoodidesse inertsist teatud «jääkvoole», mis tempokates kohtades päris hõrk tundus (Mari-Liis Lill, Margus Prangel jt).

Kõik soolod ja toenghüpped võimlemisrõngastel ja -kitsel oli hea leid, murumütsi kandev (kostüümikunstnik Riina Degtjarenko), väga hea ooperivokaaliga Anti Reinthal meelitas esimese katkestava aplausi.

Näidendi tekst (Hendrik Toompere jun lavastus jälgib seda bukvalistlikult, ilma oluliste kärbete ja juurdekirjutusteta) jättis oma vestelises, näiliselt «kiretus» ülesehituses lavastajale küllaltki vabad käed rõhkude ja puäntide paigutamisel.

Oleks oodanud visuaali ja eriti valgustuse poole pealt leidlikumat, rutiinivabamat lähenemist, millal veel kui mitte «sürrealismi» puhul?

Lavastus, mis esimeses osas veidi sketšiteatri numbriteks kippus lagunema, haaras vaataja seda jõulisemalt teisel poolajal.

Järelmaitse hea, nagu väga heal veinil.

Uuslavastus

Syrrealistid

Andrus Kivirähk

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Osades: Mait Malmsten, Tiit Sukk, Jan Uuspõld (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Hendrik Toompere jun, Kaie Mihkelson, Merle Palmiste, Mari-Liis Lill.

Esietendus 14. juulil 2006 Viinistu kunstimuuseumis.

Etendused juulis ja augustis algusega 19

Tagasi üles