Nietzsche «Zarathustra» kolmas taastulek
28. juuli 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi 125 aastat tagasi Jumala surma ja üliinimese sündi kuulutanud saksa filosoofi koha üle tänapäevases maailmas arutlevad Urve Eslas ning kirjanik ja õppejõud Maarja Kangro.
Urve Eslas: Vastilmunud raamatu puhul on tegemist juba kolmanda katsega see teos täismahus eesti lugejateni tuua ja neist kaks on sattunud eestlaste iseolemise jaoks olulistele hetkedele. Oli ju 1993. aastal olukord üsna uus ja isemõtlemist nõudev. Ja ka nüüd, Euroopa Liidu kontekstis tõuseb võõraste seaduste ja iseotsustamise vahekord järjest teravamalt küsimuse alla.
Raamatu kirjutamisest on ligi 125 aastat möödas, millisena mõjub Nietzsche tänapäeval?
Maarja Kangro: Mul on tunne, et eestlasele on Nietzschel palju öelda. Ja tubli annus nietzschelikku julgust tuleks eesti teadvusele ainult kasuks. Võiksime julgemalt luua oma head ja kurja. Liiga palju painavad meid sellised mõisted nagu «maailma-» või «Euroopa tase».
Eesti inimesed võiksid püüda oma minevikku ümber sõnastada nii, et saaksid kurtmata öelda: «Nii ma tahtsingi,» nagu seisab «Zarathustra» «Lunastuse» peatükis. See oleks edasiminekuks vajalik iseenese-jaatus. See ei ole kannatanute ja hukkunute suhtes julm, sest nii tunnistame, et nad ei kannatanud haledalt. Tuleb muidugi võidelda, et kannatusi ära hoida, aga halin ja tasuootus pöörab kõik häbiks.
UE: Ajakohase sisu kõrvale oleks siiski uut tõlget soovinud.
MK: Kuigi Johannes Palla tõlge on iseenesest ladus ja jõuline, on seal kummalisi rektsioone ja naljakalt palju uudissõnu, mille originaali vaste on lihtne ja tavakeelne. Näiteks lihtne Gier (ahnus) on tõlgitud «jõõraks», Lärm (lärm) on «mõna» ja mürrisch (pahur) «morssis».
Sõnaselgitustest raamatu lõpus on need viimased muide välja jäänud. Ja kuigi need on toredad sõnad ja ma toetan igati tõlkija taotlust ka siin «oma» luua, võiks olemas olla teine, kas või tänapäevasem variant.
UE: Tähelepanuväärne on raamatu ilukirjanduslik ja jutlustav stiil, pikitud aforismide, mõistukõne ja metafooridega.
MK: See on väga tungiline ja väga atraktiivne raamat, pole ime, et ta on noortele inimestele ikka meeldinud. Ses suhtes on ta nagu luuleraamat, et selle võib lahti lüüa ükskõik kust.
Seda võib lugeda nagu radikaalset umbejooksmise vastast poeesiat, mis sisaldab paratamatult ka vasturääkivusi. Jaan Undusk ütleb küll järelsõnas «Ecce Homole», et Nietzschet ahistas «Zarathustra» puhtalt esteetiline tõlgendamine aga samas andis just poeetiline keelekasutus talle võimaluse dionysoslikuks loomiseks. Mingi rangelt paigas mõisteaparaadiga poleks see välja tulnudki.
«Zarathustra» on tõesti rabavalt õnnelik kokkupuutepunkt luule ja filosoofia vahel. Ta on tõeline opera aperta, avatud teos, nii anri, keelekasutuse kui ka temast hargnevate ideedevõrgustike tõttu.
UE: «Jumal on surnud. Me oleme ta tapnud teie ja mina!», selleni jõudis Nietzsche hullu suu läbi juba «Rõõmsas teaduses». Jumal on surnud, aga missugune Jumal?
MK: Juba seal turul, kus hull Jumala surma kuulutas, seisis palju inimesi, kes Jumalat enam ei uskunud. 124 aastat hiljem võiks arvata, et jumalad on kenasti taandunud privaatsfääri, aga nii see pole. Nad vägivallatsevad veel päris laialt ja avalikult.
UE: Nietzsche hülgab absoluutse tõe, kuid ometi kasutab tõdekuulutavat retoorikat.
MK: Nietzsche oli ju Dionysos, nagu ta oma kirjadelegi alla kirjutas. Loova eneseküllase üliinimese psüühiline seisund ongi võib-olla jumala oma. Aga samas, peatükis «Õndsail saaril» on muu hulgas tore põhjendus, miks jumalaid ei ole: «Ent olgu, ma avan teile täitsa oma südame, mu vennad: kui oleks olemas jumalaid, kuis taluksin ma siis, et mina pole jumal! Järelikult jumalaid ei ole.» Ma arvan, et selline tunne teatud hetkedel pole ehk ka mõnele teisele loojale võõras.
UE: 20. sajandi (ega ka 21. sajandi) mõttelugu ei kujuta ilma Nietzscheta ette. End kord kunstnik-filosoofiks, kord antikristlaseks nimetanud mõtleja diagnoosis lõpuks selle haiguse, mis on Lääne ühiskonda vaevanud kõigi väärtuste väärtusetuks muutumine, tõe puudumine, nihilism.
Mulle näib, et tõdemusele universaalse tõe puudumisest võib järgneda kolmesugune reaktsioon. Esimese lahendusena muutub igatsus kaotatud tõe järele melanhooliaks; teise võimalusena tehakse tõde tõe puudumisest enesest, ja kolmanda võimalusena asendab individuaalne tõde puuduva universaalse tõe.
See esimene, melanhoolia, on saanud käivitavaks jõuks Nietzsche-järgsele Lääne filosoofiale, teine aga on see, mida Lääne ühiskonna haiguseks võiks nimetada. Kolmandat lahendust peab Nietzsche mu arvates silmas üliinimesest rääkides.
Üliinimesele omase võimutahte puhul üldse on oluline ristiusule iseloomuliku käskude keeldude süsteemi («sa pead tegema» «sa ei tohi teha») asendumine tahteaktiga («tahan teha»). Selle asemel, et võimutahte jõudu alla suruda ja häbeneda, nagu kristlus on õpetanud tegema, tuleks seda kasutada.
MK: Ja seda tuleb osata kasutada. Zarathustra küsib, vaba milleks? Teda ei huvita niivõrd, mis ike endalt on heidetud (kuigi ristiusu ikke heitmine on muidugi hädatarvilik), kuivõrd see, kas selle vabadusega suudetakse midagi peale hakata. Kas suudetakse olla enese seaduseks ja väärtuste loojaks? Ega see kerge ole, ka mitte tänapäeva inimesele, kelle psüühika on välistest stiimulitest väga hakitud.
Paljudele on ikkagi mugavam end «hääks ja õiglaseks» pidada ja kristlike või nn loomulike püsiväärtuste varju pugeda. Muide, neis püsiväärtustes pole olemuslikult sageli midagi halba, häda on selles, et neid kasutatakse turvisena, välise käsu ja mitte oma tahte või instinktide avaldusena. Zarathustra jutlustab muu hulgas armastust, sõprust ja heldust.
UE: On ikka veel neid, kes «üliinimese» mõiste tõttu seostavad Nietzschet natsismiga. Ometi kirjutab ta «Ecce homos», et on «võõras kõigile saksalikule», «kuhu Saksamaa ka ei ulatuks, seal rikub ta kultuuri». Ja on teada ka Nietzsche nördimus tema õe abiellumise pärast antisemiidiga.
Lisaks põlgas Nietzsche massivaimu, juba seetõttu talle natsistlik liikumine võõras. Ja mis peamine, üliinimese all ei pea Nietzsche silmas mitte ülimat inimrassi, vaid eelkõige üksikindiviidi.
MK: Mis natsismi puutub, siis see on jälle üks näide, kuidas prohvetlik ja atraktiivne tekst on lolle ahvatlenud valesse majja astuma ja sealt saaki kahmama. Natsid käisid anti-antisemiidi juures vargil. Aga selles on ekstaatiliselt laetud tekstide oht. On filosoofe, kes naljalt igaüht üle ukse astuma ei ahvatle.
UE: Feministlike kultuuriteoreetikute hulgas on kurikuulus vana naise suu läbi «Zarathustras» lausutud lause : «Sa lähed naise juurde? Ära unusta piitsa!»
MK: Hahaa, no katsugu mõni Zarathustra meie juurde piitsaga tulla!
Tekstis pole tegelikult ju täpsustatud, mida piitsaga peale hakata võib-olla tuli see naisele üle anda? Lugesin Die Zeit'ist, et enne «Zarathustra» kirjutamist oli Nietzsche lasknud Luzernis koos oma kallima Lou Salomega lavastada fotostseeni, kus piitsa hoidis just kallim.
Aga eks selle naiste-peatüki väited («Mehe õnn on: mina tahan. Naise õnn on: tema tahab.») mõjuvad praegu küll natuke seebika-filosoofiana. Samas, kurb tõdemine paar peatükki varem, et «naine ei või veel olla sõbraks», polnud vist 19. sajandi lõpuski haruldane, midagi selles suunas kurtis kümmekond aastat varem ka Sacher-Masochi kuulsa romaani peategelane.
«Zarathustra» piitsalauses nähakse muidugi ka autobiograafilist ängi, mille Nietzsche pani siis delikaatselt vana naise suhu. Noh, mina arvan, et Nietzsche oleks tegelikult olnud tore mees. Kui tal muidugi süüfilist poleks olnud.
Raamat
Friedrich Nietzsche
«Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi»
Tlk Johannes Palla
Olion 2006
«Nõnda kõneles Zarathustra»
Jumal on surnud: nüüd tahame m e i e, et elaks üliinimene.
(«Kõrgemast inimesest»)
Muidugi: kui teie ei saa nagu lapsukesed, siis teie ei saa sinna taevariiki.
Ent meie ei taha sugugi taevariiki: meesteks oleme saanud s e s t a p t a h a- m e m a a r i i k i.
(«Eeslipüha»)
Kui teil aga on vaenlane, siis ärge tasuge talle kurja hääga: sest see häbistaks teda. Küll aga tõestage, et ta tegi teile hääd.
(«Rästiku hammustusest»)
«Anna mulle, naine, oma väike tõde!» ütlesin mina.
Ja nõnda kõneles vana eideke:
«Sa lähed naiste juurde? Ära unusta piitsa!»
(«Vanadest ja noortest naistest»)
Mu vennad, ligimesearmastust ma teile ei soovita: ma soovitan teile kaugeima-armastust.
(«Ligimesearmastusest»)
Kes kõige põhjalikumalt tahab tappa, see naerab. Mitte vihaga, vaid naeruga surmatakse.
(«Eeslipüha»)
Halvasti tasub oma õpetajale see, kes jääbki õpilaseks. Ja miks te ei peaks kitkuma mu pärga?
(«Kinkivast voorusest»)
Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: «Mina, riik, olen rahvas.»
Riigiks nimetan ma seda: kus kõik joovad mürki, nii hääd kui pahad; kus kõik kaotavad iseenese, nii hääd kui pahad; kus kõigi pikaldast enesetapmist hüütakse «eluks».
(«Uuest ebajumalast»)
Teie kõrgemad inimesed, nii pilgutab pööbel polegi kõrgemaid inimesi, me oleme kõik võrdsed, inimene on inimene, jumala ees oleme kõik võrdsed!
Jumala ees! Nüüd aga on see jumal surnud. Pööbli ees aga me ei taha võrdsed olla. Teie kõrgemad inimesed, lahkuge turult!
(«Kõrgemast inimesest»)