iDeal kampaania

Modernismipõlgusest Inglismaal

Suurbritannias eelistatakse modernistlikule arhitektuurile 17.–18. sajandil loodut. Madonna maamaja Wiltshire’s.

FOTO: Repro

Londoni üheks keskseks suviseks näituseks oli hiljuti lõppenud «Modernism» Victoria ja Alberti muuseumis. Vastakaid arvamusi tekitanud ja entsüklopeediliseks nimetatud väljapanekus oli arhitektuuri, graafikat, sisekujundust, teatridisaini, tarbekunsti ja elustiili.

Keegi ei sea kahtluse alla seda, et modernism on stiil, mis andis kogu Lääne tsivilisatsioonile – oma tuhat aastat pärast gootika valitsusaega – jälle ühtse näo.

Ega ka seda, et modernismist arusaamine aitab kergemini mõtestada Lääne ühiskonna püüdlusi.

Teisalt küsivad britid, millal ja kuidas modernism ikkagi Inglismaale jõudis, silmas pidades asjaolu, et muuseumis eksponeeritakse vaid ajavahemikku 1914–1939.

Vaieldav lõpudaatum

Kui algusaasta ei tekita poleemikat, siis lõpuaasta on paljudele üllatuseks. II maailmasõda vaid ergutas ameerika arhitektide kujutlust modernismimail. Ning brittidele modernismi sümboliks saanud Thamesi lõunakaldal asuv Royal Festival Hall ja South Bank kultuurikeskus jõudis arhitektide töölauale alles 1950ndate aastate alguseks.

Väljapanek algab Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ja I maailmasõja järgsest vanadest ühiskonnastruktuuridest lahtiütlemise ajast, puhtast kunstist.

Kasimir Malevitši loodud geomeetrilised kompositsioonid loovad omaette kosmose; tollaste unistuste krooniks peavad paljudki Gagarini hilisemat kosmoselendu.

Näituse on kujundanud Londonis töötav tšehhi päritolu arhitekt Eva Jiricna, kelle armastus kuulub vene, saksa – kogu Mandri-Euroopa modernismile.

USA-s, Skandinaavias või Mandri-Euroopas peetakse modernistlikult moodsas majas elamist prestiižseks.

Ent Suurbritannias on teisiti: olgu peaminister, edukas poliitik, pangandustegelane või isegi tipparhitekt – esimene (ja kõige kallim) valik on enamasti maja, mis ehitatud 18. või 19. sajandil.

Sama käib ka nende edukate kohta, kes Inglismaale teise(d) kodu(d) rajavad.

Madonna, kelle eelarve oleks lubanud ükskõik mida, valis Londonis neoklassitsistlikus stiilis maja aastast 1789, ning tema maamaja Wiltshire’s on umbes samast ajast.

Eelneval on ajaloolised põhjused. Modernismi rajajad olid peamiselt pahempoolse maailmavaatega, ning nad uskusid, et arhitektuuri ja disaini saab ja peab kasutama uue parema maailma loomiseks.

Inglastele oli see võõras: nad tajusid modernismi kui mitte just bolševike, siis välismaalaste liikumisena, millega end eriti siduda ei tahetud.

Ajal mil Le Corbusier Prantsusmaal, Bauhaus liikumine Saksamaal ja De Stijl rühmitus Hollandis tulevikku vaadates ilma tegid, vaatasid romantilised inglased ikka veel minevikku.

Ilmetu kivilinn

Enesest lugupidav inglane on alati tahtnud olla majaomanik.

Modernistlikud kortermajad, mis aitasid Mandri-Euroopas luua linnaosi, kus tänava- ja kohvikukultuuril on eriline tähtsus, olid nende jaoks valikuna välistatud. Modernismilt võtsid nad esialgu vaid auto(disaini).

Ning alles pärast II maailmasõda ammutasid liikumisest ideid arhitektid, kes planeerisid linnakeskusi ja südalinna neid rajoone, kus kõrghoonetesse paigutati inimesed, kes vajasid elamiseks riigi abi.

Üha süvenes arusaam modernismist kui suunast, mis toodab halli, ilmetut ja ähvardavat kivilinna, kus elavad vaid vaesed või teatud liiki intellektuaalid.

Terence Conrani disainialased pingutused muidu uuendustele avatud 1960ndatel aastatel jõudsid brittide koju alles 1990ndatel aastatel. Nii ongi näitusekülastajaile üllatuseks, et see, mis neile uus, on tegelikult üsna vana.

Olgu siis tegemist köögisisustuse, lauanõude, toolide või valgustitega.

Aalto taburetti või Breueri tooli meenutavat disaini, mida tänapäeval edukalt müüvad nii Habitat (kes on näituse sponsoriks) kui ka IKEA poed, kutsutakse sageli üliõpilasstiiliks.

Edukad ideed

Nii mõnegi arvates on modernism üks äpardunud stiil, mille sümboliks on Sonia Delaunay kootud ujumiskostüüm: kui sellega veest välja tuled, ripub ta sul seljas põlvini.

Le Corbusier’le ja tema mõttekaaslastele heidetakse ette allakäiku linnakeskkonna kujundamisel.

Läbi aegade on hägusad, aga bravuursed modernismiteooriad osutunud headeks tööriistadeks nii fašistidele, kommunistidele kui ka kapitalistidele.

Ent isegi kui nõustuda sellega, et modernismi tuleks imetlemise asemel naeruvääristada, tasub näitusele minna – et imestada, kui edukalt on modernismiideed jõudnud ilusalongi, spordiväljakule, magamistuppa, arstikabinetti ja tänavale.

Tagasi üles