Alustama peaks sellest, et ka intellektuaalsusel on oma varjukülg. Rohke hariduse üheks suurimaks puudujäägiks pean ma n-ö haritlaste võimetust tarbida ja mõista lihtsakoelisemat kirjasõna.
Isase maailmavaate kurjad toimekad lapsed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praktikas tähendab see, et kui tekst ei koosne kaelamurdvatest lausekonstruktsioonidest, liigitub see nn haritlasel madalalaubaliste ajaviiteks.
Võib ju ka nii olla, aga suure osa keerulisest kirjasõnast on ju tegelikult kirja pannud «poolharitlased», kelle meelest kõik segane ongi suur kunst.
Sõda inimese vastu
Tiit Tarlapi kahest lühemast romaanist koosnev kogumik võib olla ääretult ärritav lugemisvara eespool mainitud isikutele. Barokseid lausekonstruktsioone neis ei kohta, ükski tegelane ei esine intellektuaalina ning peamiselt püüavad nad lihtsalt ellu jääda.
Esimene romaan «Kurjuse tund» ilmus aastail 199394 ning pajatab verise ja lohutu loo ühest kaugest planeedist.
Seal on aastaid tegutsenud inimkonna suurkorporatsioon, mis tagajärgedele mõtlemata tegeleb kohalike maavarade põhjaliku kaevandamisega.
Loogiline tagajärg on planeedi ökosüsteemi häving. Aborigeenidel, kel väljasuremine niikuinii silme ees, jääb ainukeseks võimaluseks inimeste vastu sõtta astuda.
Ühel ööl hävitab põline rahvas, keda seni on peetud suhteliselt rahumeelseks ja teovõimetuks, enamiku kaevandusasulate elanikkonnast.
Romaani peategelaseks on resoluutse tegutsemise poolest kuulus palgasõdur Orlando. Tunnistan ausalt, et päriselus ei tahaks ma temaga kohtuda. Romaani maailmas on sellisel isikul märksa normaalsem mõõde. Loo arenedes taipab ka kõige töntsim lugeja Orlando on teose üks positiivsemaid tegelasi.
«Kurjuse tund» on julm lugu maailmast, kus poliitikat rakendatakse äri teenistusse ja äri omakorda on poliitika teenistuses ning kus mõisted «poliitik» või «ärimees» on sõna «lurjus» sünonüümid.
Eks enamjaolt ole see niisamuti ka meie maailmas, aga ulmeromaani vorm ja galaktiline mõõtkava võimaldavad asju kenasti üldistada ning nende üldistustega loogilise lõpuni minna.
Karm maailmavaade
Kogumiku teine romaan «Koidiku lapsed» on rahulikum lugu ning jääb pisut ka esimese romaani varju. Osalt on põhjuseks vast ka see, et «Koidiku lapsed» on Tiit Tarlapi esimene romaan, mis autorist sõltumatutel põhjustel ilmus alles kolmandana.
Kuigi lugu jutustatakse kurb-koomilises võtmes, on põhiküsimuseks ikkagi ellujäämine vaenulikes tingimustes.
Pean Tiit Tarlapit mõneti õnnetu saatusega autoriks, kel laiem tähelepanu on saamata jäänud. Romaanide kogu on autori teine raamat, aga nagu esimene, on ka see peaaegu omakirjastuslik üllitis.
Ma ei teagi, mis takistab suurtel kirjastustel Tiit Tarlapi teoseid avaldamast, aga kindel on see, et autori huvipuuduse taha poleks asi jäänud.
Õrnahingeliste kaunishingede kirjandus see igatahes pole, kuid kas peakski?
Raamat
Tiit Tarlap
«Kurjuse tund. Koidiku lapsed»
PTÜ «Gamma» 2005