Vanaema, eks, minul ei ole linnuaju, küsib mu kolme ja poole aastane lapselaps, kui olen talle juba kolm korda järjest «Kakukest» lugenud.
Anne Rande: mul on ajud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimus on nii ootamatu, et võtab päris tummaks. Seejärel arutame ajude probleemi pikemalt ning jõuame järeldusele, et Hugol pole kohe kindlasti linnuaju, sest talle meeldib lugusid kuulata ja kohe-kohe läheb ta ülikooli, õpib A-tähe selgeks, S-i ta juba teab, ning hakkab palju raamatuid lugema, kuna autotegijaks muidu lihtsalt ei saa.
Arvan, et ühiskonnale saab anda hinnangu selle põhjal, kuidas ta suhtub väikestesse inimestesse. Raamatu ja lugemise seisukohalt tähendab see eeskätt emakeelse kirjanduse kättesaadavaks ja ahvatlevaks tegemist võimalikult paljudele lastele.
Olles kontserdil, muuseumis, teatris, kus iganes kultuuripaigas, leian end alatihti mõttelt, et kõik need nautlejad on juba lapsepõlves palju lugemist harrastanud, sest muidu nad lihtsalt ei käiks sellistes kohtades.
Tänastest lastest on kasvamas tulevikuühiskonna tegijad, kellele on tähtis osata jaotada ning analüüsida teadmisi ja probleeme, hinnata ja väärtustada neid. Siinkohal tulevad pildile raamatukogud, sest nende roll selles tegevuses on märkimisväärselt oluline. Võiks lausa öelda, et raamatukogud osalevad aktiivselt inimlapse kogu elukaare loomisprotsessis.
On riike, kus vanemad registreerivad lapse raamatukogu lugejaks juba beebieas. USA endise presidendi abikaasa Laura Bush on rõhutanud: «Lapsevanemad peaksid lugema väikestele lastele tihti ette ja kui laps on juba õppinud lugema, on tähtis, et ta teeks seda iga päev. Vanemad, kes otsivad odavaid või tasuta võimalusi laste lugemisharjumuste kujundamiseks, peaksid pöörduma kohaliku raamatukogu poole.»
Samas pole saladus, et lapsed loevad üha vähem. Märgatav osa neist loeb peaasjalikult nn kohustuslikku kirjandust. «Muidu ei saa klassi läbi,» kurdavad nad.
Viimaste aastate lastekirjandust hinnates peaks õpetajatel raamatu soovitamisel olema küll piiramatud valikuvõimalused. Eriti tulemuslik võiks olla koostöökolmnurk õpetaja-raamatukoguhoidja-õpilane. Viimase lugemissoovidega arvestamine annaks kindlasti häid tulemusi.
Praegu, kui erinevaid ahvatlusi on palju ning lugemine ei kuulu just lapse meelistegevuste hulka, leiavad ja leiutavad raamatukogud uusi võimalusi, kuidas lapsi raamatute juurde sõna otseses mõttes meelitada. Näiteks on Eesti Lastekirjanduse Keskus loonud ajakohast ja täiesti uut filosoofiat kandva laste vaimse kultuuri keskuse, kus lugemise juurde toomisel kasutatakse lisaks raamatule ka teisi kultuurivaldkondi, nagu kunst, muusika, tants, teater, muuseum jms. Ja see innovaatiline sümbioos toimib suurepäraselt.
Mul on põhjust arvata, et märgatavat osa meie raamatukogudest võiks juba praegu kutsuda kohalikeks kultuurikatlakesteks, kus lugemise juurde jõudmiseks pakutakse ohtralt innovaatilisi ideid ja võimalusi, mis esmapilgul ei seostugi raamatuga, lõpuks aga sinna ikkagi jõuavad.
Kes ei sooviks, et meie lapsed oleksid õnnelikud ja saaksid elus hästi hakkama. Palju raamatuid lugenud ehk siis hästi õnnestunud täiskasvanud hüüavad selle peale kooris: «Lugege, lugege, lugege ja kasvategi õnnelikuks, targaks, edukaks ja sisukaks inimeseks!» Mina ei leia küll mitte ühtegi põhjust neid mitte uskuda!
Tulles loo alguse juurde tagasi, lõpetan väikese Hugo sõnadega: «Aga ma tean juba palju asju, sest mul on ajud!» Ainuüksi selliste hetkede pärast on elu lõpmata ilus, mõtlen õnnelikult.