Mida on vaja, et sünniks eestikeelne, oma ja hea välispoliitikaanalüüs? Sest olgem ausad, tavaliselt on nii, et see, mis on hea, pole oma. Särav välispoliitiline mõte on enamasti pandud kirja mingis teises keeles ja mõeldud teises meeles.
Oma ja erakordselt hea
18. august 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et ka eesti keeles saaks sündida midagi tõeliselt head, selleks on vaja mõtlejat, kelles oleksid olemas nii praktilise välispoliitika kogemus kui hea sõnaseadmisoskus, nii maailma aja- ja mõtteloo tundmine kui tundlik ja ärgas tänapäevataju, nii teadmine Eestist kui teadmine maailmast Eesti ümber ja suutlikkus neid kaht seostada.
See loetelu jätab meie miljonilisest rahvastikust potentsiaalselt heade välispoliitika analüüsijatena sõelale vaid väikese käputäie. Sellest käputäiest enamik jällegi töötab (õnneks) riigiametis, mis nende väljendusvabadusele (paraku) mõneks ajaks omad piirid peale paneb.
Jätkuvalt väärtuslik
Pealesunnitud 50-aastase välispoliitikapausi tõttu pole meil praegu olemas oma Brzezinskeid ega Kissingere grand old mane, kellel karjäär võimukoridorides otsas, käes aga vabadus öelda, mida nad mõtlevad, ning elukogemus, mis öeldu peaaegu vältimatult huvitavaks teeb.
Siit johtubki, et hea eestikeelne välispoliitikakäsitlus on rariteet. Välispoliitikat lahkavaid raamatuid mida Ameerikas publitseeritakse vähemalt kümme tükki kuus ja Soomes umbes kümme tükki aastas pole meil iseseisvuse taastamise järel peaaegu ilmunudki.
On tulnud palju tõlketeoseid, hulk olulist ajalugu, mitmeid kõikuva tasemega teatmikke, pisut kroonukirjandust, natuke memuaare ent puhast välispoliitikaanalüüsi, ja sealjuures veel head, leidis seni vist küll vaid Lennart Meri kõnekogudest. Nüüd on lisandunud Toomas Hendrik Ilvese «Eesti jõudmine».
Ei ole siinkohal ruumi üle käia kogu teemaderingist, mida Ilvese raamatu välispoliitikaosa käsitleb. Ta puudutab pea kõiki probleeme, mis meile viimase 20 aasta jooksul muret on teinud; tegelikult, tegu ju ongi kogumikuga artiklitest, mis kõik on kirjutatud omas ajas ja omadel põhjustel, osutunud aga jätkuvalt väärtuslikuks lugemisvaraks. Kui raamat ehk ongi valminud presidendikampaania pärast, siis tema sisu ei ole seda teps mitte.
Põnev välispoliitika
Paljud artiklid on ilmunud Diplomaatias, ning võib-olla ongi lihtsam, kui ma selgitan, miks ma Diplomaatia toimetajana olen võtnud Ilvese nende autorite hulka, kelle artikleid ma avaldan alati ega kärbi kunagi.
Esiteks, minu jaoks on välispoliitika äärmiselt põnev asi ning ma tahaks, et ka teised seda nii oskaksid näha. Paraku, ma ei tea, kas tänu 50-aastasele perioodile, mil välispoliitika oli midagi, mida tegid ainult teised, mitte kunagi meie, või miks, aga Eestis paljud paistavad arvavat, et välispoliitika on midagi kitsast, igavat ja keerulist. Minu eesmärk on seda arusaama muuta.
Välispoliitika on nõnda interdistsiplinaarne, et temasse puutub õigupoolest kõik: armeed, valitsused ja naftahinnad, aga samuti ideed, indiviidid ja luule. Välispoliitika on elu ise ning Ilvese artiklitest paistab see ka alati välja.
Ta tsiteerib Kaganit, Kanti ja Kavafist, kirjutab CAPist, eurost ja eelarveprotsentidest, kõigest ühesuguse rahuliku vabadusega. Välispoliitikamaailm, mis Ilvese artiklitest koorub, on avar, elus ja huvitav maastik, kus kunagi ei pea vaimset õhupuudust tundma.
Teiseks. Olles nüüdseks juba üle kümne aasta pidevalt välispoliitika kohta lugenud, on mul välja kujunenud ring inimesi, kelle kohta ma tean, et neid kuulates või lugedes õpin ma alati midagi juurde.
Ma ei pea siin silmas teadmisi neid saab entsüklopeediastki , ent pigem seoste nägemise oskust, oluliste nüansside märkamist. See nimekiri on lühike ja eestlasi on seal hoopis vähe, aga Ilves on üks neist.
Argumenteeritud kriitika
Kolmandaks, Ilvesel on julgus ja oskus vabalt mõelda. Ma tean palju poliitikategijaid ja diplomaate (tõsi, Eesti omi on nende seas vähe), kes on lasknud praktilises välispoliitikas käibivatel stampidel ning tabudel nõnda sügavale oma mõttemaailma sööbida, et vaimselt vaba teksti kirjutada nad lõpuks enam ei suudagi.
Ilvese artiklites on olemas vaba mõte, ka kriitika nii enese kui maailma vägevate pihta ja reeglina hästi argumenteeritult.
Ning neljandaks, Ilves kirjutab välispoliitikast eesti keeles ja seda ka tõeliselt, mitte ainult nominaalselt. On ju palju justkui eesti keeles kirjutatud artikleid, kus üksteise kõrval trügivad sõnad nagu «transatlantiline,» «asümmeetriline,» «integratsioon,» «diversiteet,» jne.
Ükskõik, kas see võõrsõnavaht juhtub parajasti varjama autori sõnumit või selle puudumist, eestikeelseks ei saa sellist teksti puhta südamega nimetada. Ilves aga kirjutab eesti keeles.
Niisiis, Ilvese välispoliitikatekstide headus oli mulle teada juba ammu. Tema raamatut lugedes mõjusid ootamatu ja liigutavana tegelikult hoopiski Ilvese Eesti-tekstid.
See Eesti, mida Ilves oskab näha ja tahta, on üks tore maa. Terve igas mõttes. Aga sellest lugege juba ise, minu interpretatsiooni pole siin enam vaja.
Raamat
Toomas Hendrik Ilves
«Eesti jõudmine.
Kõned ja kirjutised aastaist 1986-2006»
Koost. Olari Koppel
Varrak 2006