Kuidas sündis Von Krahl, puhta kunsti teater

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Von Krahli teatri logo.
Von Krahli teatri logo. Foto: Postimees.ee

Eesti taasiseseisvumisaja esimene erateater, Von Krahli teater loodi aastal 1992, kuid tekkelugu ulatub varasemasse.

Kaheksakümnendate lõpus alustasid tegevust mitmed vabatrupid ja väiketeatrid. Nende püüe oli teha riigiteatris valitsevast suunast erinevat teatrit, kuigi kavatsused võisid algul paista ebamäärastena. Harjumuspärasest sõnateatrist erineva teatritee valimise kaudu näidati sallimatust institutsionaalsete riigiteatrite vastu.

Selline trupp oli ka VAT teater (1987) Tallinna Pedagoogilise Instituudi juures (VAT tegutseb praegugi; www.vatteater.ee, juht Aare Toikka). Mõne aasta pärast jagunes VAT kaheks. Üks osa tegutses edasi sama nime all, orienteerudes lastele ja noortele. Teine grupp, mis eraldus VAT-ist, sai nime Ruto Killakund (1989), eesotsas Peeter Jalakaga.

Ruto Killakund oli algusaastail Eesti rahvaluule arenduskeskuse juures tegutsev otsinguline teater, mis tugines soome-ugri usundile ja mütoloogiale. Killakunna algusaja tuumik moodustus juba VAT teatri juures.

Ruto Killakund

Algul kuulus truppi seitse meest: Peeter Jalakas, Margus Värav, Agur Kuslap, Emil Rutiku, Jaanus Linno, Mart Nurk ja Hendrik Toompere jun. Selline koosseis püsis aga põgusalt. Ruto tuumikusse kuulusid lisaks Jalakale, Väravale ja Rutikule Pille-Katrin Siilmann, Marke Tarmo, Andres Mirme, Pirkko Vähi, Mari-Liis Roos, Enar Tarmo ja Kristina Paškevicius.

Trupi tegevust ja vaimsust iseloomustas sissepoole pööratus – õigustust näitleja lavalisele tegevusele otsiti näitlejast, väline joonis ja tekstikatked olid vaid abivahendiks. Esineti vaid pühendatud sõprade ringile. Lavastusi teostati nappide vahenditega, mitte niivõrd majanduslikel põhjustel, vaid esteetilistel põhimõtetel.

Peakomponendid olid liikumine, muusika ja vähene tekst. Kuna trupp ei saanud tehnilist personali lubada, olid kõik peale «näitlejaks olemise» ka kostümeerijad, lavameistrid, sekretärid jne.

Kui Rataskaevu tänavale ruumid saadi, lõhuti sealt vana rahvateatri aegne lava välja ja tehti blackbox. Näitlejad, kes olid mitmes ametis, osalesid ehitustöödel, lava lõhkumisest tehti eraldi etendus.

Ruto Killakunna jaoks oli teater pigem vahend kui eesmärk. Teatri kaudu püüti jõuda endani. Lavastusi tehes ei seatud kindlaid raame, samuti polnud eesmärk niivõrd resultaat, kuivõrd tööprotsess ise ja osalejate mõttemaailma avardumine läbi selle.

Lähtekohad erinesid: rahvapärimus, luule, unenäod, mälestused. Tegeldi kahe poolusega: sõprade ringile tehtav teater ja ekspressiivsed vaatemängulised üritused vabas õhus. Rõhk oli improvisatsioonil ja mängulisusel, samuti uutel ning põnevatel mängukohtadel. Osalejatele oli see pigem eluviis, mitte töö.

Trupi ainus lavastaja oli Peeter Jalakas. Institutsionaliseerumine 1992. aastal tõi paratamatult kaasa enam pretensioonikust. Vabatruppidele on rohkem lubatud, erateater hakkas juba eeldama rohkem publikut ja ka raha.

Baltoscandal

Ruto suuremad tööd olid «Sünnipäev» (1990), «Mõttetult» (1990), «Eesti mängud. Kaelkirjak liigub edasi» (1991), «Pööre Pirita kloostris» (1991), «Pööre. Pirita kloostri viimased päevad» (1992). Samuti pani Jalakas koos Killakunnaga aluse teatrifestivalile Baltoscandal.

Esimene Baltoscandal oli Pärnus aastal 1990. Festival oli mõeldud alternatiivsetele teatritruppidele. Miks just Baltoscandal? Eks ikka sellepärast, et enamik truppe tuli esimestel kordadel Baltikumist või Skandinaaviast ja etendused mõjusid paljuski irriteerivalt.

Kui Jalakas läks 1994. aastal Rakvere teatrit juhtima, liikus ka Baltoscandal Rakverre. Kuigi Jalakas 1996. aastal Rakvere teatri juhi kohalt lahkus, toimub Baltoscandal tänaseni seal, olles muutunud laiahaardelisemaks, kaasates esinejaid USAst, Jaapanist, Hiinast, Prantsusmaalt jm.

Von Krahli teater avati 31. oktoobril 1992. aastal Tallinna vanalinnas trükitööliste majas (Rataskaevu 10) Kitzbergi «Libahundiga». Teater sai nime baltisaksa päritolu austraalia näitekirjaniku, poeedi ja filosoofi Sigismund von Krahli järgi.

Von Krahli teatrit on läbinud kaks suunda: laboratoorne sissepoole pööratus, mille puhul peetakse oluliseks eripäraste teatri- ja näitlejavahendite väljatöötamist ja arendamist, ning administratiivne tegevus, mille tulemusel jõuavad publiku ette lavastused ja mille raames tegeldakse välissuhete arendamisega ja festivalide korraldamisega.

Von Krahl on põhiolemuselt jäänud teistsuguseks, eksperimenteerivaks teatriks. Muutunud on institutsionaalne pool ja ka kunstiline tase.

Peeter Jalakas suutis juba esimesel aastal luua Krahlile hea imago. Loodi uus avatud esinemispaik nii Jalaka vabatrupile kui teistele Eesti teatritele, kes käisid oma lavastusi mängimas. Oluline oli välissuhete aktiviseerumine, kontaktid teiste maade teatritega, Baltoscandali korraldamine.

Aastatel 1994–1998 iseloomustab Krahli teatrit otsingulisus, kuid ka pidetus. Puudub suundumus, kontseptsioon. Proovitakse ühte ja teist, kombatakse teatri piire. Aastatel 1994–1996 oli Peeter Jalakas Von Krahli kõrvalt ka Rakvere Teatri juht.

Pikalt kriisis olnud Rakvere võimaldas Jalaka sõnul seda, mida Krahlis ei saanuks raha ja inimeste puudumise tõttu teha. Samuti nägi ta Rakveres potentsiaali luua keerukamaid lavastusi kui Von Krahlis. Von Krahl pidigi olema pigem esinemispaik kui teater, mis loob lavastusi. Oodati uuenevat kvaliteeti Rakveres ja tunti huvi, kas Von Krahli tegevus jääb seetõttu tagaplaanile.

Oma trupp

1995 tulid Nukuteatrist Von Krahli näitlejad Mart Kampus, Sven Kuntu ja Aita Vaher. Tähtsaks sai jälle oma produktsioon. Sel perioodil lavastas Krahlis palju Mart Kampus. Orienteeruti lastele, noortele.

Tema olulisemad lavastused sel perioodil olid: «Alice peegli taga» (1995), «Ristitütar» (1996), «Saatana pärnad» (1996), «Viimane ükssarvik» (1996). Hooajal 1996/1997 lavastas Jalakas Igor Stravinski «Sõduri loo» (1996) koostöös Olari Eltsi ja Nyyd Ensemble’iga. Muusika, mängulisus, nukud ja video olid nende lavastuste märksõnad.

1998 loodi Von Krahli juurde viiest noorest professionaalsest näitlejast püsitrupp koosseisus Enar Tarmo, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite.

Teatrijuhiks sai 1998. aastal tollane tantsuinfokeskuse TIKE juht Priit Raud, Jalakas jätkas kunstilise juhina. Raud oli teatri direktor 2004. aastani. 2004. aastast on nii teatri direktor kui ka kunstiline juht Jalakas.

Aastatel 1998–2006 on Von Krahlis käinud lavastajaid nii Eestist kui ka välismaalt: Ingomar Vihmar, Mati Unt, Tiit Ojasoo, Toomas Hussar, Anne Türnpu, Marko Raat, Rainer Sarnet, Saša Pepeljajev (Venemaa), Peter Bicknell (Inglismaa), Richard Maxwell (USA), Erik Söderblom (Soome), Kristian Smeds (Soome) jt.

Viimaste aastate säravamad lavastused on olnud «Connecting People» (2001), «Hot» (2002), «Luikede järv» (2003), «Eesti ballaadid» (2004), «Ainult võltsid jäävad ellu» (2004), «Võluflööt» (2005), «Ema» (2005), «Jänese aasta» (2005), «Europiraadid» (2006).

Aastate jooksul on siginenud palju erinevaid ettevõtmisi. Näiteks Von Krahli akadeemia, Von Krahli kino jne. Teater on jõudnud lähtepositsioonist – tehti teistsugust teatrit ning kuuluti marginaaliasse – eesti teatri üheks tähelepanuväärsemaks, huvitavamaks ja hoomatavaima esteetilise programmiga teatriks.

Von Krahl 2006/2007

• Juht, lavastaja Peeter Jalakas

• Näitlejad Mari Abel (lapsepuhkusel), Liina Vahtrik (lapsepuhkusel), Tiina Tauraite, Riina Maidre, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur

• Administraator Annika Vamper, projektijuhid Birgit Krullo ja Katrin Vingel, tehnikadirektor Enar Tarmo

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles