Kedagi ei saa ju lugema sundida. Kui inimene valib kitsama silmaringi, sest see tundub talle mingil põhjusel loomulikum või lahedam, mis siis parata, leiab kirjanik Kadri Kõusaar.
Kadri Kõusaar: Kedagi ei saa sundida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja ilmus kultuuriministeeriumi tellitud statistikauuring eestlaste kultuuritarbimisest.
Viimase aasta jooksul pole 48% küsitletuist ostnud ühtegi raamatut, 16% pole viimase aasta jooksul l u g e n u d ühtegi raamatut ja 29% on lugenud 13 raamatut. 56% küsitletuist väidab, et neil pole raamatute lugemiseks aega, 30% väidab, et raamatud on kallid.
Kuna raamatukogud on tasuta, ei seleta vähene raha vähest lugemust. See, et lugemine lihtsalt ei mahu ajakavasse, ütleb palju rohkem. Eelkõige seda, et inimene ei tunne nii suurt vajadust lugeda, et ta seda oma ajakavasse mahutaks, kas või pool tunnikest enne magamaminekut.
Ei saaks väita, et kujutava kunsti, teatri, kino ja muusika tarbimine oleks palju paremas seisus, ent eriliselt vilets näib olevat just nimelt kirjanduse käekäik. Näiteks teatrisse minekut on võimalik ühendada perekonna või lastega aja viitmiseks, kinos saab kallimal kätt hoida, kontserdil saab end näidata jne, ent kirjanduse tarbimisel seltskondlik element selles mõttes puudub.
Lugemine nõuab kontsentreerumist ja aega. Paari tunniga kogukamat romaani või ajalooteost läbi ei loe, ent filmi vaatab väsinud töömesilane selle ajaga ära.
Kas raamatulembide vähesus mõjub üllatavalt?
Mitte sugugi.
Osalt on tulemused isegi head viimase kolme aastaga on internet ja DVDd tormilise tempoga levinud, ent raamatulugejate protsent on jäänud samaks, mitte vähenenud.
Kuidas tekitada inimestes, eriti lastes suuremat huvi lugemise vastu? Tuttav lasteaiakasvataja räägib, et nelja-aastased lapsed, kes ei oska veel lugeda, surfivad netis ja arvutis nagu vanad kalad. Kasvava põlvkonna mõttemaailm on hoopis teine ja tean paljusid lugemislembe lapsevanemaid, kes on hädas oma raamatuid põlgavate lastega. Sellistele lastele naljalt midagi peale Harry Potteri sisse ei suru. Ja kui isegi lugemislembid lapsevanemad ei suuda oma võsusid lugema meelitada, mida siis veel arvata nendest lapsevanematest, kes elavad sellistes kodudes, mida näeme sisustusajakirjades kodudes, kus pole nähtaval kohal ühtki raamatut. Heal juhul vedelevad klaasist elutoalaual paar naisteajakirja (loe: reklaamajakirja).
Tuttav õppejõud Viljandi Kultuurikolledist palus tudengitel kirjutada essee oma mõtetest Euroopa ajaloo kohta. Üks tütarlaps võttis Euroopa ajaloo kokku nii: «Alguses olid kuningad. Siis oli Prantsuse revolutsioon ja reformatsioon.» (sic!) Rõhutame, et tegemist pole mitte abikooli kasvandiku mõttearendusega, vaid niimoodi kirjutab kõrgemat haridust taotlev inimene.
Kadunud Mati Unt esitas kunagi retoorilise küsimuse: «Mis on parem kas lugeda kehva raamatut või üldse mitte lugeda?» Algul toetas Mati Unt ideed üldse mitte lugeda, sest vilets raamat võib olla mürgitavalt halb. Ent nähes, kuidas pidevalt väheneb lugejate hulk, mõtles Mati Unt ümber: parem lugeda kas või kehva raamatut kui üldse mitte lugeda sest isegi kehva raamatut lugedes võib areneda fantaasia ja ridade vahelt lugemise võime; mingigi nüansseerituse ja tundlikkuse aste...
Lohutan end mõttega, et ju siis selline ongi loomulik asjade käik. Kedagi ei saa ju lugema sundida. Kui inimesel on valida kitsama ja laiema silmaringi vahel, ning ta valib kitsama, sest see tundub talle mingil põhjusel loomulikum või lahedam, mis siis ikka parata.