Vabad värsid

Viivi Luik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

RASKELT  KOHISESID KÕRGED


KUUSEHEKID LÄBI EMAKEELE,


ümber isatalu.


Mullas roostetavad vanad vereplekid, luini lõikavad,


kui kõnnid paljajalu.



Aga need ei teegi sedamoodi piina, kui see murtud kask


sääl surnuaias haual.


Sääl on tallatud ja võetud valget viina. Aga minu käed


on oma kodus laual.



Laud on külm ja libe, päike paistab silma, nii et silmist jookseb


päris silmavett.


Paistab pääluust läbi, paistab teise ilma, ja mul tuleb


üles tunnistada, et



kuri kuusekohin minulgi on meeles kaugest


viiekümnendate algusest.


Räägin suuri sõnu väikse rahva keeles, silmad sätendamas


tolle aja valgusest.



1980



See seni trükivalgust nägemata luuletus sisaldub esmaspäeval ilmuvas Viivi Luige koondkogus «Kogutud luuletused 1962–1997».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles