Vabad värsid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RASKELT KOHISESID KÕRGED
KUUSEHEKID LÄBI EMAKEELE,
ümber isatalu.
Mullas roostetavad vanad vereplekid, luini lõikavad,
kui kõnnid paljajalu.
Aga need ei teegi sedamoodi piina, kui see murtud kask
sääl surnuaias haual.
Sääl on tallatud ja võetud valget viina. Aga minu käed
on oma kodus laual.
Laud on külm ja libe, päike paistab silma, nii et silmist jookseb
päris silmavett.
Paistab pääluust läbi, paistab teise ilma, ja mul tuleb
üles tunnistada, et
kuri kuusekohin minulgi on meeles kaugest
viiekümnendate algusest.
Räägin suuri sõnu väikse rahva keeles, silmad sätendamas
tolle aja valgusest.
1980
See seni trükivalgust nägemata luuletus sisaldub esmaspäeval ilmuvas Viivi Luige koondkogus «Kogutud luuletused 19621997».