Šostakovitš nõukogude varjust üle

Kunstitõdede lahkamise asemel oli Šostakovitšile tihti olulisem see, kuidas üleüldse ellu jääda ja ennast teostada. Foto: Montaaž

Ta oli 20. sajandi üks suurimaid sümfoniste. Peaaegu 50 aasta jooksul loodud 15 sümfooniat on eriilmelised suurteosed. Tema sümfooniline looming avaldas olulist mõju kaasaegsetele ja järeltulijatele.

Erinevalt oma suurtest kolleegidest vabas maailmas oli Šostakovitš vastakuti möödunud sajandi suurima koletise, Stalini endaga. Loomingulise eksistentsi peamised küsimused ei seisnenud tema jaoks kunstitõdedes, vaid ellujäämises ja eneseteostuses, kaotamata sealjuures eneseväärikust.

Sotsrealismiga silmitsi

Parimad aastad Šostakovitši loomingulisest elust möödusid ajal, mil nõukogude kunstis valitsesid jäigad reeglid ja ametlik suund oli «sotsialistlik realism», mis kujutas iseäralikku lihtsustatud jämedate kujunditega ideaalmaailma maisest rikkusest ja lakkamatust võitlusest vaenlasega. Kusjuures kujutatav pidi olema nii lihtne, et massid võiksid seda üheselt mõista.

Enamik Šostakovitši sümfooniaid on pühendatud Nõukogude riigi ajaloolistele tähtpäevadele, teisiti olnuks nende avaldamine võimatu. Ometi pidi helilooja korduvalt jagama lisaselgitusi. Muusikas on ju raske, kas kurjuse teema kujutab stalinlikke repressioone või Saksa vägede rünnakut Leningradile.

Nõukogude kunstniku, kirjaniku ja helilooja ellujäämistarkuses oli eluliselt vajalik oskus kirjutada mõtteid ridade vahele. Ka publik oli hästi omandanud võime lugeda ridade vahelt.

Minu muusikakooli-aegsed konspektid 1970. aastate lõpust on täis partituuritaktide numbreid ja kujundite iseloomustusi: tige metsasarveteema, tähenduslikud juudi rahvalaulu intonatsioonid, surma tähistav kvardikäik jne.

Ta uuendas sümfooniažanri vormi ja sisu. Tema sümfooniates saavad kokku bachilik retoorika, tšaikovskilik intensiivsus, beethovenlik heroilisus, mahlerlik iroonia, gogollik grotesk, modernsed materjalikontrastid ja kinomuusika mõjutused.

Šostakovitši kujundlik filosoofiline helikeel sai eeskujuks järeltulijatele. 20. sajandi teises pooles oli Šostakovitši järelmõju Ida-Euroopa muusikale tohutu ning tema jäljendamine pole päriselt lõppenud siiani.

Kui jätta kõrvale ajastu mõju muusikas, kõnelevad Šostakovitši teosed üldinimlike suurte väärtuste keeles, mida mõistetakse ka tükk aega pärast muusika valmimisdaatumeid. See on suure muusika tunnus.

Nõukogulik sisu, mille olemasolu üle veel praegugi vaieldakse, on tema muusika juurde kuuluv legend, nii nagu ka keerulised suhted Stalini ja nõukogude süsteemiga. Ikka pole jõutud üksmeelele, kas ja kui palju oli ta hingelt nõukogude dissident

Seal oli hirm

Väidetavalt tunnistas helilooja lähematele sõpradele, et elas lakkamatus hirmus: oma elu pärast, oma lähedaste pärast, üldse kõige pärast. Seepärast kirjutas ta läbi lugemata alla kõigile pöördumistele, mis talle ette lükati,ning ulgus parteiga kaasa.

Aga muusika kaudu kõnelemisel oli tal anne, mida harva esineb. Mida kaugemale jääb meist ängistav keskkond, milles see muusika sündis, seda enam ilmneb, kui vähe seda olustikku Šostakovitši muusikas tegelikult oli.

Suurim nõukogude helilooja on suur ka siis, kui «nõukogude» ära jätta. Sellepärast maailm temast hoolibki.