Marju Kõivupuu: Paigavaimu kutse

Marju Kõivupuu Foto: Postimees.ee

Ühte või teist ideoloogiat, monumentideks või pühamuteks põlistatud sümbolsüsteemi on võimalik füüsiliselt likvideerida, hävitada, kuid ei saa hävitada rahva kollektiivset mälu, leiab folklorist Marju Kõivupuu.

Hilissuvel, kui kortermajade vahele istutatud kaskede ladvusse ilmuvad uduste ööde kestes vargsi esimesed kuldsed salgud ja autodest troppis uulitsate vingustel trotuaaridel on sellest hoolimata ikkagi tunda verevate pihlamarjakobarate kibemõrkjat lõhna, saan taas kord aru, et olen suurde linna vaid ajutiselt välja laenatud.

Nagu aastaid kombeks, võtan ma siis ühel ilusal sügisesel nädalavahetusel sõita nii mõnegi põhjaeestlasest «pärislinlase» arvates päratu kaugele, vastu Läti piiri. Lapsed käekõrval, lähme jalutame mööda savist, umbeheina kasvanud roobasteed, mida mööda ei sõida autosid enam ammu.

Tegelikult polegi sinna enam ühelgi hingelisel erilist asja, sest needsamad savised mäeküljed kasvatavad omatahtsi vaid ohakaid, puju ja naati. Ainult jaanipäeva paiku valendab tuttav mäekülg hullutavalt – mamma istutatud valged metsiku moega roosid on vingete talvetuulte ja põuaste suvede kiuste, mil paakunud savipinnas armiliseks lõhestub, vapralt vastu pidanud ja kasvatanud ennast tasahilju, ent järjekindlalt kööki ja nüüdseks juba tagatarregi.

Minu kujutlustes muidugi, kes ma mäletan nii elumaja ennast, köögi punastest tellistest põrandat, savilauta ja küüni kui ka kahvatulillade õitega sirelipõõsastki, mie alla said maetud minu mänguasjad. Vanemate sõnul ei läinud neid sellisel hulgal linnas vaja, samuti nagu sesse võõrasse ja hirmutavassegi uude maailma ei sobinud täiskasvanute juttude järgi minu piimvalge kass ega pruun kanagi.

Kindlasti näitan ma lastele jälle sedagi, kus asus nende jaoks tol esiajaloolisel ajal, kui «emme oli veel väike», kunagise naabertalu-vanade ilmatu suur õunaaed, maadligi suitsusaun ja kõrge vinnaga puhtaveekaev ning nüüdseks vaevalt aimatav teeots suurele maanteele. Sest, nagu elus ikka, pole ju esivanemate kodust päriseks lahkumised kunagi olnud nii väga ühe väikese tüdruku otsustada.

Nõnda olen minagi – nagu üks paljudest – saanud oma lapsepõlvekodust ja selle lähemast ümbrusest päranduseks vaid vanemate inimeste vahendatud ja iseenda mälestused.

Mälu tähendus on kultuuris kesksel kohal nagu unustamise ja mäletamise vaheline võitluski. Mälu pole pelgalt see, mida inimesed meenutavad, vaid see, kuidas nad mõistavad minevikku. See on tähenduste loomise keeruline ja vaevarikaski protsess. Endiste aegade inimeste teadmised oma kodust ja selle lähemast ümbrusest olid kindlad ja järjepidevad. Põlvest põlve isalt pojale või vanaemalt lastelastele kõneldud lood asendasid «ametlikku» ajalookirjutust ja tegid vastuvaidlematult selgeks, mis on püha, mis argine; mis ajalik, mis ajatu.

Moodsa inimese mälu on paraku lühike ja lünklik. Eestis annab tunda ka paari põlvkonna pikkune kultuurikatkestus. Ja nii on lähiajalugu loonud natuke sovetliku varjundiga momendiinimese, kelle jaoks ammu unustatud vana osutub ühtäkki uudseks ja eriliseks. Kuid samal ajal on see ka üheks enkulturisatsiooni ilminguks. Traditsioonilises ühiskonnas elati suletud kultuurisüsteemis, kus eakad teadsid ja mäletasid rohkem kui kõik kogukonna lapsed kokku. Nüüdseks on selline situatsioon pöördumatult möödas.

Ent mälu või arhiivi vahendatud suuline pärimus on vaid osa meie rikkalikust pärandkultuurist. Ammuste sugupõlvede vaevumärgatavad tegevusjäljed maastikul, vanad ehitised, kunagised metsa- ja taliteed, salajas hoitud soorajad ja pelgupaigad, igavikku kadunud külade põlispuud, omausu märkidest tunnistust andvad sakraalsed paigad looduses – mäed, hiie(metsad), puud, kivid, allikad, kivivared, kalmed ja kabeliasemed, esmapilgul sageli arusaamatuna tunduvad kohanimed viitadel ning kaartidel ja arvukad teised loendamatud mälestised seovad rahvast oma isamaa ja emakeelega, loovad kujutlusi kodust ja kodumaast.

Pärandkultuur on vaieldamatult ka poliitiline valik minevikust – see on väärtustav valimine, mispuhul objekti või nähtuse vanus ei ole sugugi alati väärtusliku tuumiku hulka arvamisel otsustav. Määravaks osutub hoopistükkis see, mida ühiskond peab minevikupärandist oluliseks ja mäletamist väärivaks.

Näiteks arvame pärandkultuuri hulka pigem tuliuued või restaureeritud paarisaja-aastased taluhooned kui Nõukogude ajast pärit kolhoosilaudad ja nn linnatüüpi maa-asulad, kus mahajäetud kortermajade purunenud – või purustatud? – aknad piidlevad möödujaid tummalt ja altkulmu.

Kui muinasajal sümboliseerisid omandiõigust maale kõige laiemas mõttes kõigile nähtavad kivikalmed, põllukivihunnikud ja põllupeenrad, siis tänapäeval seostuvad tavainimesele muinasaegsed asula- ja kalmekohad sageli roostesevõitu viltuvajunud tahvlikestega, mis osutavad, et see või teine pealtnäha päris hariliku moega kivikuhjatis annab tunnistust meie maa esiajaloolisest asustusloost ja on võetud riikliku kaitse alla.

Rahvusteadlasel on mugavam uurida arhiividesse talletatud vanemat kohapärimust ja püüda seda tõlgendada sageli lähtuvalt ühiskondlikest ootustest ja lootusest kui alustada otsast peale – koguda veel kord, koguda midagi muud, uurida ja tõlgendada saadut sootuks uutelt alustelt, kaasates sellesse protsessi ka pärimuse kandjat ennast, kelle kultuurimälu on veel aktiivne. Siit omakorda võiks tõstatada küsimuse – kui vana traditsioon või pärand on ikkagi piisavalt vana, et seda võiks pidada traditsiooniks, ja kas olemasoleva väärtustamiseks tuleb tingimata oodata selle kadumist või hävimist?

1932. aastal kirjutas Oskar Loorits: «Meie suhtumine oma «vanavarasse» ja selle hindamine on kõikunud kahe äärmuse vahel. Ühelt poolt on ärkamisajast tänaseni kaldutud seda liialdavalt ülehindama ja idealiseerima igivanaks, ürgomapäraseks ja viimse reani üliväärtuslikuks. Sellele vastukaaluks on suhtutud vanavarasse teiselt poolt taas üleoleva halvakspanuga ja ristitud see «pastlakultuuriks».»

Tänapäeva ühiskonnas on kultuuripärandi ametlik kaitse seotud küsimusega pärandkultuuri ja muinsuskaitse vahekorrast. Osa muinsuskaitsealuseid objekte on küll osa pärandkultuurist, aga suur osa pärandkultuuri objekte pole arvatud – ja karta laseb, et absoluutselt kõiki ei saagi arvata – kaitsealusteks.

Rahvusvaheliste konventsioonide (bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, ülemaailmne kultuuri- ja looduspäranadi kaitse konventsioon jne) kohaselt on Eestil kohustus oma loodus- ja kultuuripärandit ning põliskultuurist tulenevaid väärtusi kaitsta. Ent kohalikud omavalitsused kipuvad majanduspiiranguid kas põlgama või pelgama. Ehk on selle üheks põhjuseks asjaolu, et Eestimaa ja eestlaste ajalugu on alates 13. sajandist seotud võõrvallutustega ja sealtmaalt on siin üksjagu enesekindlalt toimetanud suuremad rahvad ja nende valitsused, erinevad ideoloogiad ja ilmavaated, kujundades üksiti ka eestlase kollektiivset mälu, hoiakuid ja veendumusi.

Teisalt on eestlaste kollektiivmälu toidetud tubli sadakond aastat müüdiga, et võõrvallutajad on hävitanud meie tõelise ja päris oma kultuuri. Tutvudes ühe või teise teemakohase ajaloolise dokumendiga, on tulnud paraku tõdeda, et käe püha kivi või puu vastu on sageli tõstnud ikka seesama maarahvas ise, põletades pühapuud ihusooja saamiseks ning ladudes pühakivide tükkidest loomalauda vundamendi.

Järjest enam rõhutavad kultuurianalüütikud tänapäeval Genius loci ehk siis paigavaimu või -hinge tähtsust isiksuse kujunemisel. Aiva kiiremini üleilmastuvas maailmas näib just paigavaim olevat ka see semantiliselt mitmetähenduslik «miski», mis aitab toetada ja säilitada inimeste etnilist identicus’t ka sellisel juhul, kui sünnipaigaga enam füüsiliselt seotud ei olda.

Rahvaluule kogumise hiilgeaegadel 1890ndatel küsib Haljala kihelkonnast Jakob Hurdale saadetud rahvalauluvariandis sõnaseadja: «Millest tunnen oma kodu?» Ja vastab ise:

«Meil oli hiied õue’assa,

kahed hiied kamberissa.

Sest mina tunnen oma koha,

arvasin isa aseme,

sain oma saiapaiga,

leidsin oma leivapaiga.»

Ühte või teist ideoloogiat, monumentideks või pühamuteks põlistatud sümbolsüsteemi on võimalik füüsiliselt likvideerida, hävitada, kuid ei saa hävitada rahva kollektiivset mälu. Ja seepärast on mul kõigest hoolimata hea meel, et kusagil on lapike maad, mis jääb meiega kõnelema sootuks teist keelt kui ükskõik millise juhusliku mööduja või uusasukaga. See ongi kodu – ja kodumaa.