Lõpmatusel ja lõplikkusel põhineva mõtlemise konflikt

Leho Lamus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Søren Kierkegaard
Søren Kierkegaard Foto: Repro

Taani filosoofi Søren Kierkegaardi (1813 –1855) vastselt eesti keelde tõlgitud raamatus «Surmatõbi» tegeletakse inimesekontseptsiooni aluste, meeleheite vormide ja kristluse alusmõistete suhtestusega.

Raamat ilmus esimest korda Kopenhaagenis 1849. aastal ja sisaldab aatelist hingeõpetust, mille aluseks on üpris huvitav inimesepilt – inimene kui lõpmatu ja lõpliku, igaviku ja ajaliku süntees.

Raamatu pealkirja oleks võimalik tõlkida ka kui «Haigus surmaks», kuid tõlkija on otsustanud tõlkida sõnade asemel mõtet ning kasutab seetõttu liitsõna «surmatõbi».

Pessimistlik Kierkegaard

«Surmatõbi» jaotub temaatiliselt kaheks osaks. Neist esimene sisaldab meeleheite vormide käsitlust, teine osa kujundab ümber teoloogia alusmõisteid.

Raamatut siiski kristlikuks nimetada ei saaks, teeb ju selle autor kristluse kohta teravaid märkusi: loodusinimene ei olnud patune; patu vastand ei ole voorus, vaid usk; õpetus Jumal-inimesest tegi ristirahva jultunuks; ristirahvas kaitseb end meelepaha abil jt.

Kierkegaard peab kristluse ja loodususundi kvalitatiivseks erinevuseks patu õpetust, mitte päästeõpetust (lunastuse mõiste kasutamine ei ole täpne). Ka vaimulike suhtes on ta hoiak kriitiline, pidades hingekarjast narriks.

Tekst on pessimistliku tooniga, samas aga sisaldab tabavaid viiteid ühiskonnale: «Üksindust kardetakse nii väga, et seda ei osata kasutada muuks kui kurjategijate karistamiseks» seisab leheküljel 79. Lehekülgedel 67 ja 101 on õpetlikud mõistulood, mis sisaldavad ka müütilise mõtlemise alget. Kierkegaardi arvates ei ole midagi koomilist selles, et kunagi arvasid inimesed maakera paigal seisvat.

Koomiliseks peab ta hoopis seda, kui keegi arvab end teadvat kogu tõde. Selles suhtes on autor Sokratese mõttekoolkonda kuuluv, enda kaasaja filosoofiat peab aga paganluseks.

Meeleheite vormid

Raamatu põhimõisteks on meeleheide, mis avaldub erineval kujul: võimuhaigus, armastuse kaotus jms.

Inimese tahe ja eneseteadvus on seotud – mida rohkem tahet, seda eneseteadlikum on inimene. Teadlikkuse taseme tõustes intensiivistub ka meeleheide.

Meeleheide on kas teadvustatud või teadvustamata ning viimane põhjustab kibestumist ja ängi. Lõpliku inimese meeleheide on lõpmatuse puudumine. Kierkegaardi arvates on meelelisus inimeses intellektuaalsuse suhtes enamasti suures ülekaalus.

Inimene elab kahesuses – meeldiv ja ebameeldiv, olles liiga meeleline selleks, et tõe, õigluse või vaimu kategooriatega mõelda. Autor võrdleb inimolemist kahekorruselise majaga ja meelelisi inimesi keldrielanikega, kes peavad sellist eluviisi parimaks. Ülemine korrus tähistab, et inimeses on ka midagi igavikulist.

Lugejal on vast raske mõelda igaviku või surematuse kategoorias, seega lubatagu siinkohal üks selgitav võrdlus.

Ei ole saladus, et ka loodusteadlased tegelevad surematuse, igavese elu ja surma edasilükkamise võimaluste leidmisega. Üheks võtmeks selles küsimuses olevat teadlaste jaoks vähktõve olemuse mõistmine. Vähirakke peetakse surematuteks ja arvatakse, et kui oleks võimalik nende omadused üle kanda tavalistele rakkudele, oleksime immuunsed ühe surmatõve suhtes.

Raamat

Søren Kierkegaard

«Surmatõbi»

tlk Jaan Pärnamäe

Ilmamaa 2006

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles