Liigkorralikud näidendid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eduard Wiiralt (Jan Uuspõld), Konrad Mägi (Hendrik Toompere jr) ja Elmar Kits (Aleksander Eelmaa) – Viinistul etendatud Kivastiku kunstnikudraamade peategelased.
Eduard Wiiralt (Jan Uuspõld), Konrad Mägi (Hendrik Toompere jr) ja Elmar Kits (Aleksander Eelmaa) – Viinistul etendatud Kivastiku kunstnikudraamade peategelased. Foto: Repro

Kivastiku parnassitee on olnud konarlik. Ta on elanud ja kirjutanud nagu kosmopoliitne alam-keskklassi humanist mustvalge rahvusluse ja seejärel postmodernistliku pulli ja esoteerika ajastul.

Ärkamisaja rahvuslik fanatism oli talle võõras. Kivastik on tegelik inimhinge insener, stagnaõhustiku röntgenoloog, brežnevliku lapsepõlve kujutamise suurmeister, kes on ületamatult edasi andnud stagnaaegsete poisinolkide / praeguste keskealiste jaoks tähenduslikku argireaalsust.

Otse ja isiklikult

Jama kõrval andis stagnaaeg oma lastele ka idealismi ja ideaalid. «Seiklusjutte maalt ja merelt», musketärid, humanistlik realism. Kivastiku kamraadluse teema; sõbrad, sihiseaded ja väärtused on sealt pärit.

Hiljem on ta liiga agulist, sportlaslikult otsekohene ja idealistlik, et postmodernistlikult irvitada ja jahuda. Ta võtab elu enamasti otse ja isiklikult ning kirjutab omaenda verega. Varakapitalistlikus kultuuripildis domineeriva libeda küünilisuse või siis struktuuriefektide taha pugeva läbitungimatu esoteerika keskel Kivastiku laad mainstream’iks ei kujune.

1990. aastate algul näeb Kivastik unes košmaare Loomingu toimetajatest ja kujutleb ennast peagi ametis olevat Tartu–Tallinna diiselrongi piletikontrolörina – kimbutava kollina nende iganädalasel peamagistraalil, kes vabadust ja boheemlust täisvereliselt säilitada on suutnud. Ei ole ime, et Kivastik külmetava kunstniku teemani jõuab.

Aga 1990. aastatel «Presidendi lastes», novellikogus «Palun õnnelikuks» jm on Kivastik sõprade, ideaalide ja külma elu teemad mitmekülgsemalt ja sügavamalt lahti kirjutanud, kui «Külmetava kunstniku portrees» ja «Põrgu wärgis» – neis läbi dramaatilise raami kunstnikest pikantseid olupildikesi esitavates näidendites.

Kunstikriitikud ongi märku andnud, et Viinistul on muhedalt suveturustatud vaid igiteada kodanlikku müüti romantilisest geeniusest.

Puuduv pildistus

Kivastikult ei oodatudki küll pallaslaste jt loomingu ja tegevuse ümberõmblemist, mõnd uut mustrit silmas pidades. Pigem ikka romantiliste ja raamatuideaalide ning argipäeva vaheliste lõhede ja moodsa individualismiideoloogia väljajätete esituse mõjusat jätku.

Paraku pole Kivastiku kunstnikudraamades argist mõtlemisväärselt sisse toodud ja väga marginaalne on selle pildistus, kuidas ideaalid ise tapavad. On ainult dramaatiline müüdiloome ja boheemlusegrotesk. Kivastiku sageli nii terav pilt sellest, kuidas vendlus, võrdsus ja vabadus kui luik, haug ja vähk lõhesse kisuvad, on olemata.

«Külmetava kunstniku portreed» sisaldab kaks tugevat, perfektselt välja kukkunud näidendit heakodanliku suveteatri jaoks. Nad on vaimukad, lahedad ja punnitamata moega, aga samas ka silmaringi avardavad, idealistlikud, hingelised ja üldinimlikud. Justkui koputaksid kusagile ja räägiksid millestki.

Kultuurisõber, kes tahab pisut sisu ja mõtet keset pulli, kuid siiski mitte liigset higistamist ja saepuru maitset, on jäänud Kivastiku kunstnikudraamadega rahule küllap peaaegu nagu Kivirähkiga. Tummine kõvakaaneline, kuid kergeltloetav, Viinistu ülesvõtete ja taiestereprodega raamat lisab suveõhtu rahulolule vajaliku materialisatsiooni.

Isiklikult eelistaksin siiski tooremat, vähem valmis Kivastikku, mida omal moel esindab ka triloogia viimane osa – «Kits õnge ja viiuliga». Tükk kätkeb parimad kruusvallilikud voorused nagu aegluse, sissepoolepööratuse ja äraolu. Sisuliselt jääb «Kits» küll ebamääraseks ja tüki lavastus eelmiste slepis küllap ebaõnnestus. Kuid antud atmosfäärist ehk võrsub midagi. Taas mainstream’ivälist ja õõvastavat.

3 lausega

• Autor: Kivastiku küsimuseks on, et kust on musketärlike ideaalide vaimus sirgunud mehepoegade ellu sööbinud meie argipäevas nii domineeriv egoistlik jobusus.

• Sisu: Kolm näidendit, mis igiteada romantilist geeniusemüüti järgides esitavad vaheldumisi valusaid ja pikantseid episoode (tuntud ja vähem teada) kunstnike elust.

• Hinnang: Tegu on heakodanlikule teatripublikule suupäraseks lihvitud draamadega, mis Kivastiku kõige intrigeerivamaid tahke kahjuks välja ei too.

Raamat

Mart Kivastik

«Külmetava kunstniku portreed»

Viinistu triloogia Ilmamaa 2006

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles