Olen hämmeldusega jälginud debatti teemal, kas usundiõpetust on koolidesse vaja. Mõni vastaline on õige vahule aetud, justkui jäetaks usundiõpetuse arvelt ära bioloogia- ja füüsikatunde.
Essee: Kontrolli, aga usu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukord pole ju kaugeltki selline.
Arvestades, kui nõrk on laste ja noorte lugemus, ei peaks religiooniõpetuse vajalikkuses kahtlema. Loomulikult hõlmab selline haridus religioone laiemalt, mitte ainult ühe usundiga piiratud maailmapilti.
Üks mu tuttav õppejõud oli üllatunud, avastades ühe tudengi esseest Euroopa ajaloo järgmise lühikokkuvõtte: «Kõigepealt oli hästi palju kuningaid, siis oli Prantsuse revolutsioon ja reformatsioon.»
Usuõpetust ära jättes võib tulemuseks olla, et ilmakodanik võtab kristluse ajaloo kokku nii: «Kõigepealt oli Jeesus, siis tulid Luther ja ristisõjad.» Ja kaugemate usundite kohta ei tuleks võib-olla ridagi.
Kas me sellise primitiivsuse poole püüdlemegi? Või oleme hoopis muutumas tublideks eurooplasteks?
Inglismaal lööb laineid Oxfordi bioloogiaprofessori ja menukate populaarteaduslike teoste autori Richard Dawkinsi uus raamat «Jumala meeltesegadus» («God Delusion»). Raevukas, et mitte öelda fanaatilises kõneviisis kirjutis pajatab neljasajal leheküljel, kuidas kõik sõjad ja katastroofid tulevad religioonist, ja kõik usklikud võiks põhimõtteliselt kohe hullumajja kobida. Muide, Dawkins ei tee peaaegu üldse vahet tavalisel usklikul ja hullunud radikaalil.
Mis on sellise raamatu mõte Euroopas aastal 2006? Arenenud riikides kehtib ammu võimude lahususe printsiip; teadus, meditsiin, tööstus õitsevad. Dawkins tungib suure kisa ja löömaga sisse ammu avatud uksest: valgustusliku töö usupimeduse vastu tegid Voltaire ja Co kaks-kolm sajandit tagasi palju paremini ära, ning tollal ei saanud tõesti ilma kiriku nõusolekuta nina ka nuusata. Vaevalt et ükskõik millise usu esindaja aga Dawkinsi elu seganud on. Kui läänemaailmas mõelda segajatena näiteks islamistlikke terroriste, siis neil on ju vähe pistmist mõõduka islamiga ja nende motiivid on pigem poliitilised kui religioossed.
Inglismaal on sadu kordi suurem tõenäosus saada peksa suvaliselt (ateistlikult) teismeliselt, kes hängib tänavail, kui astuda metroovagunisse, mida keegi usuhull õhku kavatseb lasta.
Kui Dawkins sõimab ükskõik millise religiooni fundamentaliste või kritiseerib paljude USA koolide plaani asendada evolutsiooniõpetus kreatsionismiga, siis ma saan tast aru. Kuid kõigest sellest on juba ammu räägitud.
Miks siis ikkagi Dawkins raamatu kirjutas? On ta grafomaan või ratsutab oma kuulsal nimel Dawkinsi kuulsusega autor võib tegelikult avaldada ükskõik mida ja see on ikka bestseller.
Pigem näib tõde olevat see, et sarnaselt silmaklapistatud usuradikaalidega on ka Dawkins radikaal lihtsalt teisest äärmusest. Ta on ratsionaalse, teadusliku maailmapildi radikaal, kes ei tunnista midagi, mida ei saa mõõta, tõestada, mikroskoobi alla toppida. Ja inimvõimetest on Dawkinsil idealistlik arusaam nagu kabineti-intellektuaalile kohane. Selline tegelane suhtleb tavaliselt omasugustega, ülikooli, labori või kohviku kaitsvate seinte vahel, ning tal pole vähimatki kokkupuudet sellega, kuidas suurlinnade gängid omavahel arveid klaarivad või Sierra Leone lapssõdurid mateetedega vastutulijaid hakivad. Kuivõrd taipab kabinetitüüp Nepali maoistide, Colombia sisside või eilsete kommunistide elukäsitlusest?
Dawkins arvab, et kui poleks religiooni, jäänuks enamik inimkonna sõdadest pidamata. Samas ei pea olema ajaloospets, et see väide põrmustada silmakirjalikkus, ahnus, võimuiha jne on läbi aegade olnud inimkonna pärisosa. Enamasti käib võitlus ressursside, territooriumi jms pärast mätsitagu sinna peale ükskõik millise usu egiid. Eetiliselt pole vahet, kas teha sigadusi usu, partei või rahvuse nimel. Kas siis, kui religiooni poleks, kaoksid ühtäkki ka rassism, marurahvuslus, võimunälg, valelikkus, rumalus? Dawkins arvab, et jaa, ning tema naivismi üle saavad imestada kõik, kes vähegi idüllilisest ülikoolilinnakust välja saanud. Huvitav, mida kostaksid selle peale sajad miljonid kommunismi, natsismi ja maoismi ohvrid?
Dawkins kiidab religiooni asendumist tehnilise p rogressiga ja väidab, et religiooni kadumine teeb inimesed õnnelikumaks. Kui aga vaadata kuritegevuse kasvu või vaimsete häirete statistikat, siis on tulemus pigem vastupidine.
Evolutsionistina peab Dawkins möönma, et miskipärast on religioon siiski aastatuhandeid inimkonna juures püsinud. Kui aga usk nii mõttetu on, kuidas ta siis karmile evolutsioonile nii hästi vastu on pannud? Dawkins leiab, et põhjus on ühiskondlikus surves omalaadses zeitgeistis, ja selles, et vanemad «programmeerivad» lapsi oma usku. Mitte religioon, vaid traditsioon olevat jõuline.
Dawkins ei tee kvalitatiivset vahet monoteismil ja polüteismil, ning tema ettekujutus Jumalast pole filosoofiline ega metafoorne (nagu see haritud inimese puhul võiks olla), vaid Jumal on pilvepiiril tukkuv vanamees, keda keegi kunagi näinud pole. Isegi mitte teleskoobiga. Ja tõenäoliselt ei näinud teda ka siiani orbiidil tiirlev Laika.
Inglismaa meedias «Jumala meeltesegadust» kritiseerinud teoloogid on üllatunud just sellisest lihtsustatud lähenemisest. Peale Aquino Thomase ja veel mõne nime ei tsiteeri Dawkins ühtegi kaalukamat religioosset mõtlejat ega filosoofi. Efekt oleks sama, kui bioloogia algkursuse läbinu avaldaks neljasajaleheküljelise ülevaate sellest, kui kasutu on bioloogia. Dawkinsi usukriitika on sama poleemiline ja savijalul kui Michael Moorei filmid. Energia kisub kaasa ning vahel tuleb ette vaimukaid leide, ent üldloogika logiseb.
Dawkinsile ei mahu pähe, et geeniused, nagu Michelangelo ja Leonardo da Vinci ning kirjandusest näiteks Dante Alighieri, said inspiratsiooni piiblist. Dawkinsi meelest oli asi lihtsalt selles, et ööbikut lauluga ei toida, ning kuna põhitellija oli tollal kirik, siis muidugi pidid nii Michelangelo kui Dante piibliteemasid kujutama umbes nagu tänapäeval on paljud loomeinimesed reklaamitellijate oheliku otsas. Et Dantele ja Michelangelole äkki tõesti mõni üldinimlikku kvaliteeti puudutav piiblikujund hinge võis minna, see on Dawkinsi arust võimatu. Muide, siin rakendab ta seda, mida t e m a ju teha ei tohiks: puhast intuitsiooni ja u s k u ei saa ju Dawkins kuidagi teada, mille järgi Dante oma teemad valis.
Dawkins ignoreerib Jumala eksistentsiaalset ja empaatilist tahku. Olgu see Jumal, kõrgem jõud, juhus, saatus inimesel on kasulik tunnetada, et ta POLE Übermensch, Looduse kõikvõimas kuningas. Et on miski suurem, üldisem vool, mille vastu ei saa, ja mis võiks ego veidi tagasi tõmmata. Kas Dawkins mõtleks teisiti, kui ta oleks vaevu paranenud surmavast haigusest, jäänud maha allakukkunud lennukist või läinud Sri Lankal napilt enne tsunamit sisemaale matkama?
Enamiku inimeste moraalile ja enesetundele mõjub paremini usk, et nad kohtuvad pärast oma surma lähedastega, kui see, et nad hõljuvad suvaliste osakestena kvantfüüsilistes avarustes. Inimesi nii distsiplineerib kui ka lohutab paremini usk, et kuskil ehk tehakse vahet heateol ja pahateol; kuskil on karma-kalkulaator, kui see, et pensionisammas kogub ilusasti protsenti.
Vaadates, kuidas kustub üldine eetiline tase, tundub miskipärast, et parem oleks, kui teismeline usuks pilvepiiril vegeteerivasse vanamehesse, selle asemel et kummardaks David Beckhamit ja Posh Spicei või Britney Spearsi. Pigem kuulaku pastori jutlust kui raadiodiskori plära; pigem pihtigu preestrile kui blogis; pigem mingu kirikusse ja mõelgu elu üle järele, kui et tolgendab kaubanduskeskuses.