«Tõrjutud mälestused» on kodaniku raamat

Erkki Bahovski
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu autor, Soomes elav ajakirjanik Imbi Palju.
Raamatu autor, Soomes elav ajakirjanik Imbi Palju. Foto: Toomas Huik

Aastal 2005 valmis film «Tõrjutud mälestused», mis räägib neist, kes sattusid Nõukogude okupatsiooni hammasrataste vahele. Filmi autor on Soomes elav ajakirjanik Imbi Paju. Nüüd, 2006. aasta lõpus valmis ka samanimeline raamat.

Imbi Paju, miks oli vaja pärast filmi veel raamat kirjutada?

Tihtipeale räägivad inimesed, kes on suurte projektidega valmis saanud, et neil tekib tühi tunne. Selline tunne oli ka minul. Mul olid olemas materjalid, mida ei saanud filmis kasutada, pidin edasi tegutsema.

Film sai Soomes hea vastuvõtu osaliseks ning viibides Soomes ühe kirjastuse jõulupeol, sõlmisin kohe suulise lepingu raamatu tegemiseks.

Pealegi, trükitud tekst on midagi muud. Tegelikult lood sa raamatut kirjutades teist teost. Me kurdame tihti, et eestlased ei saa oma ajalugu kirjutatud ning Vene propaganda töötab täisvõimsusel. Me viriseme väga palju. Mina ei tahtnud viriseda.

Teiseks, meie hoolivusprotsess oli pooleli. Ma ei saanud panna filmi Eesti vähemuspoliitika tugevust enne Teist maailmasõda. Aga mul oli võimalik panna see raamatusse.

Tahtsingi küsida, mis on raamatus teistmoodi kui filmis.

Filmis ma annan edasi tunnet, rääkimise raskust. Näoilmeid. Raamat aga on teistsugune jutustus, ehkki ka siin on filmi fragmente.

Raamatus lähen välu pimeda poole taha, vaikuse taha. Ma püüan neid inimesi, kes pole enam meie keskel, kuid kes on kunagi olnud. Ma püüan neid ellu äratada ja anda neile hääle.

Üks mu baltisaksa taustaga sõber ütles pärast raamatu lugemist, et tal on selline tunne, nagu oleks ta tühjas kirikus – ja siis järsku on kirik rahvast täis, kõik surnud on üles ärganud.

Kirjutasin raamatut, mõeldes inimestele Eestis, kes on palju nooremad, ehk üle 20. Püüan neile anda edasi seda enesetunnet ja egoismi, et olla uhked selle üle, kust me pärit oleme.

Tundub, et säärast raamatut on vaja. Vene propaganda on tugev ja ega noorem põlvkond ju ei tea, mis siin tegelikult toimunud on. Rääkimata venekeelsest kogukonnast Eestis.

Suheldes ajaloolastega selgub, et ka meie põlvkond ja meist vanemad ei tea, kuidas meid on karistatud. Analüüsin siin Vene NFSV kriminaalkoodeksit, mis võeti kasutusele 1940. aastal. Märkan tihti, et meil ei tajuta, et see kriminaalkoodeks oli osa okupatsioonist. Kui loen mingit ajaloolist teksti, tundub, et mentaalselt elame kõik Nõukogude narratiivi mõju all.

Kui meenutati Johannes Hindi lugu, hakkasid Hindi omaksed kartma - nad ei uskunud, et õiglus võidab. Hindi kaitsja, selle asemel et kaitsta, astus võimu poolele.

See ongi Nõukogude õigussüsteemi omapära, Võšinski (Andrei Võšinski – Nõukogude sõjaeelne nn näidisprotsesside prokurör – toim) doktriin elab edasi meie keskel – kui inimene oli juba korra Nõukogude võimu poolt kinni võetud, siis ta oligi juba süüdi. Kaitsja oli formaalne.

Maapiirkondades liikudes olen märganud, et karistatutel on siiamaani mingi süütunne. Ühelt poolt on tunne, et süüdi ei olda, teisalt nagu midagi oleks.

Isegi ajaloolaste seas ei tajuta, mida tähendas okupatsioon, sest õigust pole olnud. See pole pelgalt ajalooraamat, sest ajalugu ei pea olema vaid ajaloolaste ja poliitikute käes. See on kodaniku raamat, kes loeb ajaloolisi tekste ja mõtleb inimeste peale.

Soomes on olnud soodne vastukaja?

Soome televisioon näitas filmi alles hiljuti. Et Soome lehed olid sellest varem nii palju rääkinud, vaatas filmi 253 000 inimest, see jäi alla vaid YLE uudistele.

Ka Soome on olnud kuidagi väga suletud ega oska seetõttu eriti muu maailmaga dialoogi pidada. See on üksi- jäämise trauma, millest kirjutab Max Jakobson.

Aga minu raamatus tuksub kaasa kogu Euroopa. Toon siin näite Franz Kafka «Karistuskolooniast» – elu käsitlemine muutus mehaaniliseks just Esimese maailmasõja ajal.

Arvan, et see tõstab soomlaste alateadvuses midagi esile. Soome on külma sõja narratiivi mõju all. Umbes 50-aastased mehed arvavad mõnikord, et Eesti on fašistlik riik. Nii eestlastel kui ka soomlastel on vaja uut narratiivi.

Kõige kohutavam oli see, et kui Eesti liitus ELi ja NATOga, avaldas Soome välisministeerium raamatu, kus Soome ajakirjanik ütles Baltimaade kohta, et EL saab juurde kolm russofoobset riiki.

Imbi Paju

• Sündinud 1959 Jõgevamaal

• Õppinud klassikalist laulu, laulnud ooperikooris

• Õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi ülikoolis ühiskonna- ja sotsiaalteadusi

• Teinud kaastööd Eesti Päevalehele, Postimehele ja Soome telekanalile Nelonen

• 2005. aastal valmis film «Tõrjutud mälestused», mis räägib naiste kohtlemisest Nõukogude repressiivaparaadi poolt

• Elab Soomes Helsingis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles