Orson Welles – filmikunsti auteur extraordinaire

Tristan Priimägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurjuse puudutus: korrumpeerunud politseinikku kehastab filmis Orson Welles ise.
Kurjuse puudutus: korrumpeerunud politseinikku kehastab filmis Orson Welles ise. Foto: Repro

Kes on auteur filmimaailmas? Kitsa definitsiooni järgi on auteur (prantsuse keeles «autor») see, kellele filmitekst on visiooni väljenduseks. Ehk siis see, kes pole palgatud kirjutama käsikirja või lavastama juba eelnevalt kokku lepitud projekti, vaid kes teostab oma visiooni algusest lõpuni ise, olles ühtaegu nii kirjanikuks kui lavastajaks.

Hollywoodi traditsioonis on auteur’il veidi laiem tähendus – selle prantsuse epiteediga võib end kutsuda laias laastus see, kellel on täielik loominguline vabadus (stuudio ja produtsent ei sekku otsustesse ei käsikirja, casting’u ega filmimise tasandil), aga ka see, kelle õiguste nimekirjas on ära toodud maagiline sõnapaar «final cut» – õigus otsustada lõppmontaaži üle.

Sisu võit bürokraatia üle

Final cut oli kuni 1960ndateni USA filmikunstis praktiliselt vaid müüt, sest selliseid privileege oli lavastajatel õnnestunud kasutada üliharva.

Eredaimaks (ja tänaseni kõige räägitumaks) näiteks on lugu sellest, kuidas 1940. aastal anti noorele, ennast veel mitte tõestanud 25-aastasele Orson Wellesile täielik vabadus teha oma debüütfilm «Kodanik Kane».

«Kodanik Kane’ist» sai legend juba valmimise ajal. Welles ei näidanud kellelegi stsenaariumi, ja targem oligi, sest kui pärast selgus, et film räägib väga halvasti varjatud allegooria abil USA meediamogulist William Randolph Hearstist, tahtsid mitmed mõjukad jõud filmi üldse ära keelata. Piiranguteta valminud filmist sai teos, mida peetakse tänaseni üheks filmiajaloo olulisemaks linateoseks. See oli sisu võit bürokraatia üle.

Tõeline «Orson Wellesi lugu» aga siit alles algab. Kui paljude jaoks on Welles auteur’i ehk visionääri ja isemõtleja võrdkuju, siis näiteks Martin Scorsese ja mitmed teised USA lavastajad on teda nimetanud pigem «hoiatavaks näiteks» – selle kohta, mis võib saada ühest karjäärist, kui sa ei ole valmis minema ühelegi kompromissile.

Wellesi edaspidiseid triumfe tuleb vaadata just selles valguses: nii «Võimsad Ambersonid» (The Magnificent Ambersons, 1942), «Macbeth» (1948) kui ka «Kurjuse puudutus» (Touch Of Evil, 1958) jõudsid kinolinale autori algsete kavatsustega võrreldes muudetud kujul.

Enamasti oli küll säilinud Orson Wellesi originaalne filmikeel – painutatud perspektiivid, sügavad kaadrid, ülikontrastsed valgused ja varjud, veidrad kaameranurgad –, ent filmide sisu tembeldati sageli liiga «masendavaks» ja siluti muusika vahetamise ning uue montaažiga.

Eriti drastiliseks näiteks on Orson Wellesi katse lavastada «Othellot» (1952). Raha otsimise protsess vältas aastaid ja erinevad Desdemonad pakkusid end välja nii laval kui voodis.

Ülesanne oli seda keerukam, et Welles on oma suhet finantseerimisse väljendanud järgmiste sõnadega: «Ma vihkan neid inimesi, kes mulle palju raha tahavad anda.»

Appikarje kunsti nimel

Manifesti filminädala raames linastuva «Kurjuse puudutuse» saamislugu on samuti pea sama dramaatiline ja põnev kui film ise. Olles selle Mehhiko-USA piiril toimuva film noir’ põneviku valmis saanud, võeti film Wellesi käest ära, et see vaatajakõlblikuks muuta.

Welles leidis toimuva olevat nii kohutava, et kirjutas paari tunniga valmis 58-leheküljelise apellatsiooni, mis oli tõeline appikarje kunsti nimel.

Just see dokument on võimaldanud hiljem taastada filmi algversiooni.

Jääb vaid üle mõtiskleda, mis oleks saanud siis, kui Wellesil olnuks võimalik rakendada oma privileege ka pärast «Kodanik Kane’i».

Veel ekraanil

USA kultusfilmide festival «Manifest»

2.–9. veebruarini Tallinnas Sõpruse kinos ja 11.–15. veebruarini Tartu Sadamateatris

Kavas:

• «Kurikuulus» (Notorious, 1946), rež Alfred Hitchcock

• «Kurjuse puudutus» (Touch of Evil, 1958), Orson Welles

• «Dr Strangelove ehk Kuidas ma õppisin mitte muretsema ja armastama pommi» (Dr Strangelove or How I learned to Stop Worrying and Love the Bomb, 1964), Stanley Kubrick

• «Easy Rider» (1969), Dennis Hopper

• «Kesköine kauboi» (Midnight Cowboy, 1969), John Schlesinger

• «Ciao Manhattan» (1972), John Palmer ja David Weismann

• «Unimüts» (Sleeper, 1973), Woody Allen

• «Ebamugav tõde»

(An Inconvenient Truth, 2006), Davis Guggenheim

Manifesti nädal

«Kurjuse puudutus»

Režissöör Orson Welles

USA 1958

3. veebruaril kell 20

Tallinnas Sõpruse kinos ja 12. veebruaril kell 19

Tartu Sadamateatris

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles