Uued plaadid

Oleg Pissarenko Prii lapse ilm (Oleg Pissarenko) Foto: Pm

Chungin & The Strap-On Faggots
Chungin & The Strap-On Faggots (Satisfactory)
Hinne 5

Rufus jälle laval!

36-aastane gay-messias Rufus tuleb lagedale juba teise laiv-albumiga järjest, tunamullu ilmus talt «Rufus Does Judy At Carnegie Hall», Judy oli muidugi Rufuse vana iidol Garland, nüüd aga on tegemist tavapärasema kontserdiga, mis salvestati samuti üle-eelmisel aastal, Pabsti teatris Milwaukees. Albumil on peamiselt Wainwrighti viienda ja seni viimase stuudioalbumi «Release The Stars» (2007) lood, aga kuna laval on täisorkester, siis läheb kaduma mõningate albumiträkkide intiimne võlu ja popmuusikas ebatraditsioonilised arranžeeringud (kabaree, operett), välja ei tule aga õnneks mitte estraad, vaid pigem Tin Pan Alley parimate päevade mõõdus suurejoonelisus, ning mitmed lood nagu «Sanssouci» ainult võidavad ohtrast pillipargist. Mis peamine, Rufus on üks meie päevade paremaid meloodialeidjaid, selles osas on ta unikaalne ja ajatu.

Valner Valme

Rufus Wainwright
Milwaukee At Last!!! (Decca)
Hinne 4
----------------------------
Tuulest viidud

Eelmisel aastal tegi näitlejanna Scarlett Johansson muusikudebüüdi albumiga «Anywhere I Lay My Head», kus ta TV On The Radio mehe ja kuulsa produtsendi Dave Siteki (Yeah Yeah Yeahs) seadetes esitas Tom Waitsi laule. Nüüd on 24-aastane Scarlett sappa võtnud moekale kantrirokkarile Pete Yornile: sisuliselt võib seda pidada Yorni viiendaks albumiks, kus lihtsalt ei laula Pete ise, vaid Scarlett, aga kuigi pea kõik lood on Yorni kirjutatud, on selge, et põhitähelepanu on noorel diival. Tavalise laulja-laulukirjutaja albumiga siiski tegu pole, kontsept on selge, Scarlett «mängib» Brigitte Bardot’d ja Yorn on Serge Gainsbourg, kõik need kajad ja saundid, pehme funk, meenutab 70ndate alguse prantsuse innovaatilist popmuusikat, mis praegu kõlab muidugi natuke teises tähenduses, aga retro ei tahaks öelda, see on kole sõna, pigem on tegu siiski läbimõeldud kunstilise aktiga.

Valner Valme

Pete Yorn & Scarlett Johansson
Break Up (ATCO)
Hinne 3
-----------------------------------
Fankit Rakveret

Rakvere plaadifirmalt Lejal Genes ilmub igal aastal üks märkimisväärne hiphopalbum. Kaks aastat tagasi oli selleks Öökülm, eelmisel aastal Element, nüüd siis More. Tänavune aasta ei ole muidugi veel läbi ka. Äkki tuleb veel midagi. Loomulikult töötab selle leibeli all ka Def Räädu. Kui Lejal Genesi alt mussi tuleb, ükskõik mis stiilis, siis tahan ma ikka teada, millega on tegu. Lejal Genes on nagu väike Londoni linn – helipada. Hiphopile hea lähtepunkt. Teisiti polnud asi ka More plaadiga. More ei ole mikri taga kogemusteta vend, vaid on juba 90ndatest riimi seadnud. Biite on plaadile keeranud autoriteedid nagu Paul Oja, Hash, Gee, Kalvik jne. Mitmeid efektselt välja kukkunud lugusid on – briti stiilis «Vaata siia!», filtriga soul «Muinaslugu muusikas» jne –, plaat on rakverelikult kaleidoskoopiline. On hetki, kui plaati läbivad härra More kõva mehe poos ja misogüünia võivad tüütavaks muutuda, ja on hetki, kui need töötavad siiski päris hästi.

Janar Ala

More
Maailm on hukas
(Lejal Genes)
Hinne 4
---------------------------
Kontseptuaalne americana omas mahlas

Kantri erinevad vormid, klassikaline folk, uudsem folk ja progefolk, bluegrass, roots, klassikaline klassika, bluus ja muidugi jazz, peamiselt avant-jazz. Vähe on žanre, mida ameerika kitarriäss William Richard (alias Bill) Frisell pole proovinud. Kõikvõimalike efektidega kitarrimängu rikastada armastav Frisell on albumi pühendanud oma hingesugulasele Mike Disfarmerile, misantroobist ekstsentrilisele fotograafile, kelle mustvalged retrofotod Suure Depressiooni aja Arkansase farmeritest albumiümbrist ehivad. Neist fotodest on inspireeritud ka selle instrumentaalalbumi materjal. Muusika, mis imbub välja fotoobjektiivi kunagistest koltunud jäädvustustest. Fotopaberile talletatud hetked ajast, mida enam pole, ja inimestest, kes on läinud igavikuteed. Nagu öeldud, armastab Frisell efektiplokke, aga see pole efekt efekti pärast. Muusika on loomulik ja siiras, kitarristi näpuosavus pole eesmärk, vaid vahend terviku loomiseks. Tervik aga on täiesti tajutava ja mõnusalt müstilisevõitu atmosfääriga.

Margus Haav

Bill Frisell
Disfarmer (Nonesuch)
Hinne 4
------------------------------
Eesti uus house

House-muusikaduo Mustad Noodid nelja looga EP juured on küll minevikus, kuid olemus tänapäevas. «Linnuvoolija» on digireliis, mida käega silitada ja tunnetada ei saa. Sisu on aga ajakohane, lõhnab tehniliste instruktsioonide järele ja seob eri linnade kohal hõljuvat musta muusika hõngu. Mustade Nootide liige Raul «DJ Julius» Talvik elab nimelt juba ammu Washingtonis ja koosluse teine aju Sten Saluveer alias Gun  tegutseb Tallinnas. Episoodilise tegelasena lööb kaasa Rakvere entusiast Gee, kes on teinud nimiloost sügava ja mitmetahulise remiksi. Lühidalt: pisut puine progressiivne nikerdamine, kus lendlevad ka helged värvid ja lõhnad.

Jürgen Tamme


Mustad Noodid
Birdmaker EP (Umblu)
Hinne 3
----------------------------
Tom Waitsi laulud rootsi keeles

Kellele ei meeldiks Tom Waits? Kõigile meeldib, eriti neile, kes sinasõbrad alkoholi ja biitkirjandusega. Waits meeldib ka Göteborgi muusikute ja teatrimeeste pundile, kelle tribuutkapell tegutseb 1988. aastast. Nad laulavad Waitsi originaalilähedases rootsikeelses tõlkes, pillipargis leidub pasunaid, simbleid ning lõõtsa jõul töötavaid instrumente. Leifi ja Gerhardi häälepaelad ei kanna Tomi kaliibrit välja, aga olekski päris mõttetu maestro kõrikraapivat jorinat matkida. Küllaltki stiilne ja meeleolukas kaksikalbum, algimpulsiks ilmselt kuskil
teatripuhvetis toimunud jämm.

Mart Juur

Bad Liver & Hans Brustna Hjärtan
Waits Pa Svenska (Playground)
Hinne 3
-------------------------
Kitarrirohkem ja hingestatum

Kolmandal plaadil kasutab briti elektroonikaduo Soulsavers taas Mark Lanegani, kelle suitsune baritonvokaal istub hästi kompositsioonidega. Sedapuhku aga kostab Soulsaversi saundis rohkem kitarre, muutus on kahtlemata tingitud duo kogemusest laivbändina esinedes. Samuti võib kuulda paari kinemaatilist kvaasiklassikalist instrumentaali ja üht head naisvokalisti, kes esineb pseudonüümi Red Ghost all. Kuigi plaat tundub liiga pikk ja mõni kitarrirohkem pala pisut ühetaoline, on Soulsaversi sulam downtempo-elektroonikast, alternatiivrokist, bluusist ja gospelist parimail hetkil üsna nauditav.

Erkki Hõbe

Soulsavers Broken (V2)
Hinne 3
----------------------------------
Suitsevale kivile ei kasva sammal?

Rock nagu kivi, kivi nagu rock. Välismaakeeli ka veel «stone». Millest meie suus saab «stõun». Samamoodi, ehkki teistpidi, Smõuk, mis ingli’keelsete silmis oleks «Smoke», seda «päriselt», eks ole, pole. Smõuk on päriselt Ott, Mänts, Anz ja Karl – Tartust. Smõuk on siinmaise stoner rock’i kaheldamatu... ladvanektariin!?! Igatahes on nende esik-CD kui üks mõrkjas mahlane vili, mil varre küljes lopsakas roheline leht. Ja südames on kivi kivis kinni. Just. Kivi, kivis, kivil, kiviga, kivina. Neid käändeid – käändeid kui olekuid, minekuid ja tulekuid, käändeid kui pöördeid – kust ja kuhu Smõuk oma eestikeelset stõunerit mõnuga väänata mõistab, on tõesti mitu. Väänete vundamendiks on hästi omandatud universaalne grammatika. Peaasjalikult: ilustamata blues rock à la verinoor Black Sabbath ca ’70-’71 (välja arvatud vokaal!:)), vabalt lendlev poolunenäoline hippy-shit (elik «idüllosfäär»), mõõdukas jämmi-valmidus ja -suutlikkus. Suurt kiiret pole neil meestel kunagi. Aega on. Kõvasti on aega. «Torm», mis on «Tere tulemast» viimane vaatus, võtab aega tervelt 22:12.

Tiit Kusnets

Smõuk
Tere tulemast koju (Nailboard)
Hinne 4
-----------------------------------
Kaunilt kitarriga

Kitarrist Oleg Pissarenko viies sooloplaat kaheksa aasta jooksul. Pissarenkot karakteriseerib truudus oma instrumendile (ta mängib ainult akustilist kitarri) ja talle omasele väljenduslaadile (iseloomujoonteks intiimsus, sisekaemuslikkus ja teatud romantiline «maalilisus»). Meie multiinstrumentalistide ja polüstilistide ajastul on selline heas mõttes anakronism isegi tore. Siiski on Pissarenkol õigus, kui ta ütleb, et tahtis teha (ja tegigi) teistmoodi plaadi. «Prii lapse ilm» erineb selle poolest, et on kitarristi esimene live-album. Sestap on ta spontaansem ja lahedama minekuga, kuigi kõlavahekordade ja dramaturgia mõttes mitte nii viimistletud kui eelkäijad. Pissarenko omalooming paigutuks nagu džässimaastikule,
samas puuduvad sel mitmed džässile igi­omased jooned. Kuid tühja määratlustest, igatahes sisaldab plaat kaunist, dünaamilist kuulamismuusikat.

Joosep Sang

Oleg Pissarenko
Prii lapse ilm
(Oleg Pissarenko)
Hinne 4