See on eepilist laadi film USA salaorganisatsiooni CIA kujunemisest ja algusaastatest Teise maailmasõja ajal. Keskne tegelane on Edward Wilson (Matt Damon) Yalei üliõpilane, kellest saab külma sõja ajal üks CIA vastuluure võtmetegelasi.
James Bond Robert De Niro moodi
/nginx/o/2017/02/19/6357343t1h2b18.png)
8. märts 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Wilson osaleb USA katses vallutada 1961. aasta Sigade lahe operatsiooni käigus Kuuba ja püüab hiljem leida süüdlasi selle ebaõnnestumises. Filmis ei sarnane Damoni kehastatud kangelane aga sugugi mõnele agendiglamuuri ja -kultust reklaamiva tegelasega James Bondi või Jason Bourneiga näiteks.
Pigem on tegu paranoilise, salatseva ja kainelt kalkuleeriva introverdiga, kelle pingeline ja vaimu rusuv töö on nullinud normaalsed armu- ja sõprussuhted.
Põhjalik eeltöö, aga...
Filmis pole just palju agendifilmile omast actionit, selle asemel keskendutakse agenditöö reaalsusele salajastele vestlustele, ülekuulamistele, kahtlastele telefonikõnedele ja inimeste tuvastamisele luurekaamera lintidelt. Otsused on kalkuleeritud, üleliigsete ja ebausaldusväärsete isikute mõrvad kiired ja kiretud.
Ajaliselt segipaisatud struktuuriga film paljastab peategelase õnnetu elu Edward Wilson on küll ustavalt teeninud oma riiki, olnud osaline võimsa salaorganisatsiooni sünnis, kuid seda isikliku elu hinnaga. Tema enese käed pole küll kedagi tapnud, kuid surma on ta saatnud paljusid, sealhulgas reetnud paha tahtmata nii oma poja, abikaasa, armukese kui ka enesetapu sooritanud isa.
Ümberjutustusena kõlab see Robert De Niro teine reiikatsetus isegi paljutõotavalt. «Bronxi loo» valmimisest möödunud 13 aastat on ta sisustanud CIA tolleaegsete agentidega vesteldes, nende käitumisreegleid, iseloomuomadusi, pereelu ja ajaloosündmuste täpset kulgu tundma õppides.
Pole siis ime, et pärast nii põhjalikku eeltööd osutub see CIA eelorganisatsiooni OSS veteranide erilinastustel ülimenukaks. Kuid mida pakub film vaatajale, kellele ei piisa faktist, et Matt Damon põletab ühes stseenis salajase kirja ära täpselt samamoodi, nagu CIA agendid tol ajal ka tegelikult tegid?
De Niro on üritanud anda oma peategelase karakteri arengule ja läbielamistele samasuguse emotsionaalse mõõtme nagu Francis Ford Coppola Michael Corleonele. Kavatsus on jäänud siiski poolele teele pidama suure osa energiast raiskab reissöör stilistiliste ja väliste detailide korrektsele kujutamisele, jättes karakterid ja nende arengu tagaplaanile.
Ehk on see otsus tehtud lootuses, et tapeetne põnevusmuusika ja suured plaanid headest näitlejatest päästavad olukorra. Ometi, pea kolme tunni pikkuse filmi jaoks on seda vähe suured plaanid hakkavad lõpuks ahistama ja tekitavad põhjendamatult klaustrofoobse tunde.
Kahevahel lavastaja
Matt Damoni emotsioonitu agent on küll mängitud detailselt ja usutavalt, aga... kui reii sellist emotsioonitust kogu filmi ulatuses ei võimenda, on sel oht muutuda lihtsalt igavaks. Ja see film tõesti venib.
Kui kohati meenutab jutustamise stiil ka George Clooney filmi «Head õhtut ja õnn kaasa», siis viimane on nii stilistiliselt kui narratiivselt veenvam ja mõjuvam. Erinevalt Clooneyst ei julge De Niro seisukohta võtta. Ta jääb kahevahele, kas mõista algusaegade võimukat CIAd jumala staatuses olemise eest hukka või mitte.
Selline film ja teema oleks seda ehk siiski nõudnud.
Uus film
«Hea karjane»
Reissöör Robert De Niro
USA 2006
Tallinna kobarkinos alates
2. märtsist