Markii de Sade Tšehhovi kallal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emane ürgisa (Lembit Ulfsak) ja tema avangardiihas vaevlev poeg (Juhan Ulfsak) Von Krahli «Kajakas».
Emane ürgisa (Lembit Ulfsak) ja tema avangardiihas vaevlev poeg (Juhan Ulfsak) Von Krahli «Kajakas». Foto: Alan Proosa

Mihkel Muti irriteerimisel peeti 1996 aastal Linnateatri «Pianoolast» lähtuvalt maha täna oma arglikkuses kentsakanagi mõjuv vaidlus. Mutt ei olnud raevukas, ent ta sõnum oli selge – Tšehhov ei lähe enam väga korda ega ole seega ajatute küsimuste najal isemängiv.

Isekas avangard

Ilmekas oli aga haavunud kolleegide vastustes domineerinud fraseoloogia tühjus. Seda tühjust edastab «Kajaka» proloogis napilt, kuid tabavalt lavastuses mitmes registris hiilanud Juhan Ulfsak, karikeerides vaimukalt harjumuspäraseid stampe, millega meil psühholoogilist teatrit tehakse ja vastu võetakse.

Küsimusele «Mida tähendab Tšehhov täna?» ei ole iseeneslikku vastust. Tšehhovile rutiinselt lähenedes võib parimaski esituses välja kukkuda seebiooper infantiilsete igatsuste ja painete taustal.

Meil armastatakse liiga sageli lavastada klassikat nn Linnateatri stiilis, tõmmates esitatava ainese kaugelemineva mõtestuse asemel kaasajaga abstraktseid rohmakaid paralleele nagu «käes on pudukaupmeeste ajastu».

Krahlile on iseloomulik teine tee. Näib, et selles teatris ei tule ka minimaalne repliik üle näitleja huulte, enne kui see on leidnud mõtestuse, haakudes trupi maailmamõtestusega just täna ja siin.

Lavastajad ja trupp on seegi kord täiesti oma näidendi kokku pannud. Teemaks KUNST, USK ja ARMASTUS. Nende mitte ainult suured ja igavesed, vaid ka maised ja inimlikud, inimlikult totradki teed.

Lavastuses võlub ambivalentne karikeeriv hoiak selles osas, mis puudutab suure kunsti ja armastuse tagaajamist. Krahli «Kajakas» näitab muu hulgas, kuidas näiliselt sügavat ja suurt sisu toodavad teinekord individualism ja isekus ning iga hinna eest erakordset püüdes üha totramatesse instrumentaalsetesse liialdustesse kalduv stiil.

Justkui markii de Sade revisited. Üks tohlem määrib erakordsuse vaevas ja sisemises kriisis tütarlapse näo kakaga. Teised näevad kogemata pealt ega mõistagi enam muidu kui määrituna erutuda.

Kui stiilist vägivaldne väljalülitus teha, rekvisiidid maha rebida, jääb avangardsest ülevusest või meeletust armastusest sageli järele tühikäigul keerlev koomiline vurr, justkui pateetiline Shakespeare’i deklamatsioon keset avangardistlikku spektaaklit.

Tšehhovi lapsikutest provintsiihalustest ja konnatiigipainetest on Krahli esituses saanud esteetilise ja eraelulise uusaja kõverpeegel. «Kajaka» haare on laiemgi. Laval on lesbistseenid ja õhtumaise kultuuri arhetüüpne emane ürgisa.

Lembit Ulfsak (Irina Arkadina) esitab viimast sama kohtlase naeratuse ja maneeridega nagu Al Lewist draamateatri «Päikesepoistes». Repertuaarikomöödia masendava nüriduse asemel näeme aga hiigelrolli. Ei muud kui läbimõeldus õiges kontekstis.

Tänapäevase kandvuse on omandanud kõik rollid. Ka hektilises avangardses vormis on mõeldav vaimukas ja puudutav vaade inimesse. Krahli püsitrupi vanemad ehk «Õnne 13» kaader ei markeeri sugugi vaid algideeks olnud põlvkondade konflikti ega paku võõrituskoomikat.

Kaasaegselt kõnekas

Helgi Sallo ehk veel pisut kompleksivabadust nõudvate särtsakate etüüdide kõrval jääb meelde Aleksander Eelmaa ülihingestatud, kuid ühtlasi avangardne Trigorin. Nii Tiina Tauraite kui ka Riina Maidre pakuvad ridamisi meeldejäävaid, värvikaid ja ettearvamatuid osalahendusi.

Smedsi tugev külg näibki olevat hektiliste mõttevälgatuste ja assotsiatsioonide kerimine. Ta laseb neil vabalt voolata, tekitades huvitavaid seoseid, aga ka keerukust. Lavastusterviku vormumise, mõtteselguse ja ladususe kallal oleks võinud veel töötada.

Selles osas on hästilavastatud traditsiooniline Tšehhov, nt Kaarin Raidi 2001. aasta õnnestunud «Kajakas» täiuslikum. Kuid erinevalt viimasest tegeldakse Krahlis kaasaegsete teemadega. See on kordi olulisem.

Uus lavastus

A. Tšehhovi ja K. Smedsi

«Kajakas»

Lavastaja ja kunstnik Kristian Smeds

Osades Lembit ja Juhan Ulfsak, Aleksander ja Taavi Eelmaa, Helgi Sallo jt.

Esietendus Von Krahlis 17. märtsil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles