Eesti kaasaegne tants ei lase end ennustada

Krõõt Juuraku muinasjuttudest inspireeritud tantsulavastus «Once upon» esitab igale esinejale olulisi küsimusi etenduse tinglikest piiridest. Foto: Martin Sookael

Istun pilgeni täis Kumu audikas kuhugi ette, et mitte detaile silmist lasta. Pea veerand saali täidavad välismaised tantsutuusad, pool osalejad ja ajakirjanikud. Nõudlik, ühtlasi pühendumisvalmis publik. Algab Uus Tants 8, Eesti uue tantsu platvorm.

Avapauk on üsna konservatiivne ja ehk liigagi korralik – vormikunst. Fine 5, eesti tantsuteatri lipulaev 90ndatel, etendusega «Panus», mis on kokku pandud Fine’i kohta ebatavaliselt. Viie tegelase eri taustast ja kehakeelest lähtudes on kokku sulatatud kollaaž – segunevad baleriini, graafilise disaineri ja esimese lavakogemusega koolipoisi vaatenurk.

Liiga fine

Minu jaoks on aga Fine’i kujutelm kaasaegsest tantsust ja plastilistest väärtustest selleks trikiks pisut liiga normatiivne, liiga «pöiasirutusele» orienteeritud. See ühtlustab ja hoiab isegi eneseiroonias iseenese kultiveeritud tantsukeelest pingsalt kinni.

Asi taanduks lavanumbriteks, kui täpne heli ja valgusrežii etendust koos ei hoiaks. Peagi märkan, et huvitungi pigem efektidest kui võimalikest sõnumitest. Ometi loob Fine 5 hea fooni järgnevale.

Krõõt Juuraku «Once upon» on avalöögi antipood. Tundubki, et eesti tantsumaailma erinevusi ja sisepingeid võib kõige selgemini kirjeldada nende kahe etenduse vastanduses. Ühes seinas Juurak ja Essenson, teises Fine 5.

Kiidusõnad festivali korralduslikule kompositsioonile – ühelt etenduselt teisele veeredes, blaseerumuse süvenedes ja kriitilise pilgu teravdudes on erinevused välja mängitud üksteist toetama. Ei teki tunnet: ah, selline sa oledki, eesti kaasaegne tants, küll ma su järgmise liigutuse ette näen.

Erinevused toetavad

Hästi hakkavad festivalil silma ammu vastuse saanud, ent korduma kippuvad küsimused. Muusikakasutuse kohatine illustratiivsus lootusega kergelt vaataja tundenuppudel sõtkuda. Igasse paaristantsu roniv kohustuslik episood, kus esinejad üksteise kehakumerustesse haakudes ja seljas sõtkudes gravitatsiooni eirata püüavad.

Meenub hetk ZICK tantsuteatri «Reisijuhist», kus üks akrobaatikanumber oli oma püüdlikkuses peaaegu groteski väänatud Portisheadi valuhella ulgumise saatel. Kaasaegse tantsuga on juba kord nii, et kui on piinlik, siis on väga, sest esinejad on eriti lähedal.

Kuid piinlikkus on suur ja puhas tunne. Üks viimaseid mohikaanlasi omasuguste seas; seda saab ka suurepäraselt ära kasutada jutustuse käivitajana, nagu tõestas Mairika Plakso.

Kanuti Gildi tühja saali laval on hunnik karpe, topse, mänguasju ja kulinaid. Ning habras tüdruk, kes need hajameelse endassesüüvimisega liikuma paneb, tõmmates pea mitte millestki, pea mitteetendusest – mis seguneb vaatajate ootuste ja projektsioonidega – käima absurdimaigulise loo.

Kuidas välja pääseda?

Tantsule suunatud põhiküsimused, mida Juurak häbenematult kohmetus inglise keeles vaatajaile ja enesele esitab – «Is there no escape at all?» – ilmnevad loomuliku osana muinasjutu narratiivsetest keerdkäikudest ja kordustest.

Igale esinejale olulised põhiküsimused, kas etenduse tinglikkusest on väljapääsu ja kas laval olles peab mängu panema kõik, mida sa tead, tulevad teisele ringile «Once upon’i» lõpetavas videos – trash ‘ilikus, kuid kommunikatiivses.

Etenduse intensiivseim koht on koera ja kassi jabur dialoog pimedas lavaruumis. «And one said; auh, auh auh, auh and the other said to that; miäuu». Tükk pöörduski meie poole nii: eesti, inglise, looma-, keha- ja lastekeele segapudrus.

Ühtaegu igav, aga produktiivne, heade mõtete igavus – ja tõeliselt lõbus, kuid ilma et oleksin tundnud, et esineja püüab naerma ajada.

Näiline vabadus ja minnalaskmine, rõhutatud lodevus tüki ülesehituses – need nõuavad publiku lõa otsas hoidmiseks neetult täpset tempode paikapanemist. Ja lõa otsas ta mind hoidis – tugevamini kui ükski teine.

Meie tublimad

Pühapäeva õhtu. Kumu audikas lõpuetendusel: Oksana Titova ja Juhan Ulfsaki «Roots». Päär Päärensoni ja Oksana Titova lavaline kohalolu on veenev. Lavalise karisma poolest võiks neile võrdluseks tuua vaid ehk Bush Hartshorni ZUGA ühendatud tantsijad, kes esitasid sümpaatselt argise, kuid tervikuna mitte kõige õnnestunuma «Naise ja Hundi».

«Roots» räägib meile meist ja nendest, siin ja praegu, poliitilise alatooniga, paroodilises võtmes. Oma sümbolismis – death metal vs «maa tuleb täita lastega», poliitpropaganda vs üksikud armastajad minimalistlikus telgistseenis – käib see kiik vähemalt korra üle võlli.

Vastandina meenub Triin Reemanni intiimne, kompaktne, kehakeeles Chaplinit breakbeat’iga miksiv «Hea kuubis».

Festival Uus Tants

• 15.–18. märtsini Tallinnas Kanuti Gildi saalis, Kumus, NO-teatris ja Mauritiuse Instituudi

• Programmis viimase kahe aasta Eesti sõltumatute koreograafide parimad lavastused, kokku 13 lavastust

• Esimest korda toimus festival kümme aastat tagasi, festivali juhiks on Priit Raud