Graafik ja kunstiõpetaja Imme Viidalepp lahkus toonela teele aasta enne oma 60. sünnipäeva, mida oleks tähistanud tänavu 16. aprillil. Mälestusnäitus on Tartu kunstimaja väikeses galeriis.
Regilaulude vägi kandus graafikasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viidalepa graafikahuvi pärines Tartu ülikooli kunstikabinetis töötamise ajast, kui ta nägi kõrvalt Kaljo Põllu soome-ugri kodalaste sarjade loomist. Seda, kuidas need sügava heletumedusega lehed «natukene haaval sündisid» nii on ta hiljem ise meenutanud.
Tartu kunstikoolis õppides (19721976) ta graafikat ei tudeerinud, kuid asunud tööle õpetajana lastekunstikooli, kus oli trükipress, avanesid võimalused selle alaga tegelemiseks, võimalused katsetada tehnikaid ja plaatide töötlemist.
Avardunud looming
Olles varem tuntud väikegraafika viljelejana (looduse motiivid, Tartu vaated, eksliibrised), üllatas Viidalepp sajandivahetusel ootamatult avardunud loominguga. Valmisid suuremõõtmelised hoogsad söövitustehnikas abstraktsed kompositsioonid.
Tööde pealkirjad viitavad üldisemaile sümboolseile tähendusile «Lend», «Inspiratsioon», «Põgenemine», «Nägemus» jt , kuid näitusel koos mõjuvad need enamasti jaapanlikult lakooniliste ja arhailiste kujutlusmaastikena, maaliliste visioonidena.
Kuivõrd on näha graafikas mõjutusi folkloorist? Rahvaluuleteadlasest isa Richard Viidalepaga seoses on neist tihti räägitud. Otseselt folkloorseid motiive leiab erandlikust ja kõige värvilisemast graafikasarjast «Loomislaul».
Uuema loomingu isikunäitused kandsid nime «Tulihänd». Seda olevat inspireerinud piltides punast tulirebast meenutav kujund. Tõenäoselt tuleb aga arvata, et üldisemat vaimset väge kandus Viidalepa kunsti kõige enam tema muusikalisest harrastusest, aastaid kestnud regilaulu huvist.
Hilisema graafika ideekavandid olevat sündinud sageli improvisatsioonidest, milles kujundit loob käe liikumise jälg ja joon. Selles on kaudset seost kalligraafiaga, mis oli tegevusalaks ta põhilisel töökohal ülikooli kunstnikuna.
Väikegraafika
Ei tohiks väita, et tema väikegraafika kipub liialt jääma hilisema loomingu varju. Osa publikut eelistab miniatuursemat ja realistlikuma koega graafikat, ja täiesti õigustatult. Viidalepa diskreetsus ja tõsine tähelepanelikkus on ehk ennekõike peidus väikegraafikas.
Need omadused olid tähtsad õpetajatöös ja sidusid teda ka mitmete loominguliste rühmadega (ajakiri Hees, ansambel Hellero). Kunstil olid rikkad vaimsed tagamaad. Ta oli oluline paljudele inimestele, väitis Viidalepa kunagine kõige aktiivsemate aastate kaaslane.