Et näha, kuis mannekeen kõnnib, peate ajamasinaga reisile minema. Tänapäeval ju kõndivaid mannekeene enam ei ole, nende asemel on nüüd piitsavarreks näljutatud modellid, kes ilmaski teile otsa ei vaata ega mesimagusalt naerata.
Kui kõnnib mannekeen...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, kunagi ammu, siis kui allakirjutanu veel algkoolis käis, mannekeenid tõepoolest kõndisid. See, et kui suureks saan, hakkan mannekeeniks, polnud toona küll väikeste tüdrukute seas sama popp teema kui praegu Carmen Kassiks hakkamine, ent siiski.
Mäletan üht pisikest blondi tüdrukut, kes teatas kooli koridoris, et tema tahab mannekeeniks saada. Seepeale irvitasid lähedal olnud poisinolgid, et ära sa mannekeeniks küll hakka, kujuta ette, kui tüütu on päevade ja ööde kaupa kaubamaja akna peal seista.
Need poisid olid prohvetid...
Järelehüüe Titanicule
Tallinna Moemaja hiilgus sai ühele poole koos Nõukogude Liiduga, mis, üllatus-üllatus, tähendas mõningate eluvaldkondade jaoks tõepoolest uskumatute võimaluste kuningriiki. Moemaja oligi see tegelikkuses eksisteeriv unistustelaev, millest Anne Veski 1980ndate algupoolel igas raadiokanalis laulis.
Kui unistustelaev poleks koos impeeriumiga põhja läinud, oleks ta nüüd poole sajandi vanuseks saanud. Paraku läks teisiti ega saa öelda, kas õnneks või kahjuks. On selge, et sellised luksuslaevukesed peavadki viimaks põhja minema. Püüan hetkeks kujutada end mõneks neist prouadest, kel oli võimalus dikteerida, mida 1/6 planeedi Maa elanikkonnast selga peab panema.
Milline kordumatu loominguline võimalus! Huvitav, kas nad ka teadvustasid endale, milline vastutusekoorem sellega kaasas käib, näiteks Almatõ töölisnaiste ees? Kõlab esmapilgul nagu iroonia... aga täpselt nii see ju tegelikult oli.
Nad kehtestasid enda kui läänelike sovettide maitse, kui hea maitse etaloni, oma hirmkuulsate moemaja moedemmide abil ja veel enam üleliiduliselt hiigeltiraais ilmunud ajakirjaga Siluett. Moemaja diktatuur oli palju võimsam kui partei oma, sest sellega tahtsid inimesed ise ja iga hinna eest kaasa minna. Mood oli siis väga-väga moes.
Reedel tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud ja Anu Ojavee kureeritud näitus on kui järelehüüe uhkele Titanicule.
Nagu nekroloogides ja mälestusnäitustel ikka, antakse ka sel lühiülevaade kadunukese elukäigust. Ilusasti, jahedalt, poliitiliselt korrektselt... kadunukesest pole ju kombeks halba rääkida ega piinlikkust tekitada võivaid eraeluseiku meenutada. Liiatigi, kui paljud asjassepuutuvad isikud veel elavate kirjas on.
Seda, et asjassepuutuvad isikud on väga-väga elus, oli tore näha. Ärgu nüüd keegi solvugu, kui seda glamuurseks veteranide koosviibimiseks nimetan. See on puhta komplimendina mõeldud!
N. Liidus ametlikult glamuurikoolkonda polnud, aga need prouad oskavad ja kuidas veel. Vaat see on fenomen, mille kaardistamiseks tuli õigel ajal õiges kohas olla, kordusseanssi pole ette nähtud.
Kordusseanssi pole ette nähtud ka avamisel toimunud ja päris meeleolukaks osutunud moemagistrantide moedemmile «Kui kõnnib mannekeen...».
Tagasi 1957. aastasse
Lühidalt. Juhendaja Anu Lensment andis magistrantidele Lilli Jahilole, Marit Illissonile, Jaanika Terasmaale ja Margit Kuuskile ülesandeks luua 1957. aasta moeriided, kasutades ajastu materjale ja konstrueerides ise vastavaid lõikeid.
Tulemuseks on see, et asjad, mis rahva ette toodi, olid ikka pigem läänemaailma 1957. aasta. Ka Anu Lensment on nõus, et meil oldi tol ajal ajast umbes kümme aastat maas (aga see on hoopis omaette teema), hiljem see vahe küll vaikselt vähenes.
Vajalikud materjalid leiti taaskasutuskeskusest.
Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna taaskasutuskeskuse koostöö peaks tulevikus regulaarliiniks muutuma, vähemalt Lensment usub ja loodab seda küll.
Lõpetuseks uurin Anult, miks nad moemaja mannekeene ei kasutanud, vaid agentuuridest modellid võtsid. Minu meelest on esmamainitud veel senimaani täiesti kasutamiskorras. «Tahtsime algul jah, aga nad otsustasid ühiselt, et nad pole vormis,» rääkis seepeale Anu.
Vaat seda, et moemaja mannekeene modellikompleksid on tabanud, poleks ma küll osanud karta.
Näitus
«Kui kõndis mannekeen... 50 aastat Tallinna Moemaja loomisest»
22. juunini Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis