iDeal kampaania

Euroopa armastuse lugu, peaosas Eesti

Adam Thorpe

FOTO: Ann Allari

Viimase kuu jooksul Financial Timesi ja The Guardiani kirjandusrubriikidesse jõudnud briti kirjaniku Adam Thorpe’i värske romaani üheks peategelaseks on Eesti. Ann Alari kohtus autoriga Londonis, et uurida, kui tuntud raamatu peategelane Inglismaal on.

Teie uue romaani «Iga hingetõmbe vahel» peategelasteks on küll eestlanna ja inglane, aga samavõrra ka Eesti ja Inglismaa. Millised on teie enda sidemed Eestiga?

Mind on alati lummanud Läänemeri, põhjamaine loodus ja sealsete inimeste mõttemaailm. Kui ma esimest korda 1981. a Soomes käisin, oli Eesti veel Nõukogude Liidu osa ja tavalisele inimesele suletud. See aga ainult suurendas minu huvi selle niigi juba müstilise maa vastu.

Edasi... ja edasi juhtus nii, et avastasin enese jaoks Jaan Kaplinski luule, mille ingliskeelsete tõlgete kohta ma 1987. aastal ülevaate pidin kirjutama. Pean tunnistama, et armusin Kaplinski luulesse... ja siis otsustasin kindlasti ka Eestisse minna.

Pealegi, palju mu loomingus – nii luules, raadiodraamas kui proosas – on muusikaga seotud, ning mu lemmik kaasaegsete heliloojate hulgast on Arvo Pärt. Tema muusikast olen kirjutamisel palju inspiratsiooni saanud.

Lisaks kõigele, mu filmimaailma lemmik Andrei Tarkovski tegi «Stalkeri» Eestis– ja kõik see kokku lausa sundis mind kirjutades just Eesti suunas mõtlema ja valikuid tegema. Aga Eestis olen käinud tegelikult vaid korra – 2005. aastal veetsin seal kümme päeva.

Kas Eesti valik pole raamatu kirjutamisel mitte liiga suure riski peale minek, arvestades seda, et ingliskeelne maailm tunneb Eestit väga pealiskaudselt või üldse mitte?

Muidugi on see riskimine. Ent teisalt – hea looming on alati riskiga seotud.

Kuigi minu ajal Eestist kooliprogrammides ei räägitud, olin ma sellest maast siiski kuulnud. Võib-olla on nii, et mida varjatumad asjad on, seda suuremat huvi nad sulle pakuvad.

Kui 2005. aastal esimest korda Eestis käisite, milline Eesti ja Inglismaa sarnasus siis silma torkas?

Ehk see, millise rolli on saanud raha nii uues Eestis kui ka Blairi Britannias. Ning see, kuidas mõlemale ühiskonnale valmistab ilmselt raskusi rikkuse ühtlasem jaotamine.

Juba ajaloostki algavaist erinevustest kahe maa vahel oleks vist lihtsam rääkida?

Jah, seda kindlasti. Britid on olnud suurte klassivahedega imperiaalse riigi kodanikud, eestlased on aga pidanud vastu panema hämmastavalt paljudele võõrvallutajatele ja okupatsioonidele. Viimasega kaasneb mingi elutarkus ja iseseisev vaim, mis tekitab minus imetlust.

On täiesti selge, et Eestit tundev inimene ja tavaline inglane loevad seda romaani väga erinevalt. Nüüdseks Londonis juba ilmunud kirjanduskriitikagi annab ju sellest tunnistust: enamasti märgatakse seda, mis on enesele lähemal – Blairi Britannia satiiri. Mind huvitab aga just see väga, kuidas Eestit tundev lugeja mu raamatut loeb.

Eestit tundev lugeja märkab kindlasti seda õnnetut viga, mis on esmatrükki sisse jäänud, ning kus kommunistide purustustöö Tallinnas on fašistide arvele kantud. Kuidas see viga raamatusse sattus?

See on tõepoolest halb ja eksitav viga, mis on paberkaanelises väljaandes juba parandatud.

Ei tasu arvata, et see on sündinud teadmatusest või mingist rumalast poliitilisest korrektsusest. Kõik on hoopis lihtsam: arvuti abil teksti toimetades võib selliseid asju juhtuda, ning õnnetuseks ongi nii läinud.

Kõiki kirjastajaid, kes on nüüdseks romaani tõlkeõiguse ostnud, on sellest veast juba informeeritud. Ning küllap need veaga raamatud langevad varsti harulduste kategooriasse.

Romaani tekst on väga värvikas ja visuaalses mõttes haarav. Kas filmitegijad on selle vastu juba huvi tundnud?

Ei, veel ei ole. Ent see on ju ka äsja ilmunud raamat – mida mina ehk näeksin meelsasti ka filmina. Mind ei häiri see, et filmi puhul läheks palju romaaniteksti kaduma. Seda muidugi juhul muidugi, kui asemele tuleb hea heli: muusika, linna- ja loodushääled, inimeste hääled elavas dialoogis ja muu selline.

Mitte mingil juhul ei taha ma aga seda, et mu raamatust tehtaks sentimentaalne armastuslugu. Ideaalne oleks vist, kui filmitegijaks oleks eestlane.

Millal kavatsete uuesti Eestisse minna?

Seda ei oska ma praegu täpselt öelda.

Küll aga kohtun ma üsna varsti Londonis Eesti saatkonnas Briti Eesti Assotsiatsiooni üritusel nende, küll peamiselt ingliskeelsete lugejatega, kes on Eestiga seotud või on Eestist huvitatud. Põnev oleks kuulda nende arvamust romaanist.


Adam Thorpe

• Sündinud 1956. aastal Pariisis.

• Kasvas üles Indias, Kamerunis ja Inglismaal.

• Õppis Magdalen College’is.

• On olnud seotud teatritegemisega, pidanud loenguid draamast ja inglise kirjandusest.

• Esimene luulekogu «Balti hommikud» (1988) pääses Whitbread Poetry Awardi lõppnimistusse.

• Esimene romaan «Ulverton» (1992) võitis Winifred Holtby Memorial Prize’i.

• Ilmunud viis luulekogu, kaks jutukogumikku, seitse romaani ja raadionäidendeid.

• Elab Prantsusmaal oma naise ja kolme lapsega, tal on nii Prantsuse kui Briti kodakondsus.


Raamat

Adam Thorpe

«Between Each Breath»

Cape 2007

Eesti keeles ilmub raamat kirjastuses Varrak järgmise aasta alguses


Katkend Adam Thorpe’i romaanist «Iga hingetõmbe vahel»

Isegi Arvo Pärt oli kohal, kuna tema enese teos tuli esiettekandele järgmisel päeval: mees istus esimeses reas, seljas pikk pruun vihmamantel – selles nägi ta küll välja nagu mõni armetu prantsuse detektiiv.

Ta oli ettepoole kummargil ning pöidla oli ta surunud tumedasse habemesse; tema pikkade juuste kohal säras kiilaspea. Kühmus ja keskendunud heliloojast paistsid vaid õlad: Jack oli teda tegelikult palju suuremana ette kujutanud. Pärdi pikad sõrmed mänglesid suul – Vana Testamendi prohveti kohta on mees ikka vist natuke liiga rahutu. Tema kõrval istus ka ta naine, kes kandis väga suuri prille, mis muutsid ta veidi öökulli sarnaseks.

Sageli oli nii, et Pärdi intervjuudes andis vastuseid tegelikult hoopis ta naine, ning seetõttu pabistaski Jack rohkem mõtte juures, mida Pärdi naine tema muusikast arvab, kui selle pärast, mida Pärt ise võib mõelda.

Kui õhus heljuv suitsuvine lõpuks publiku peale langes, haaras Pärdi naist suisa kopsuhaige köhahoog. See ongi mulle paras palk! mõtles Jack enesepiitsutajalikult, kui kohanäitaja mõlemad – nii Pärdi kui ka ta naise – kiiremas korras välja juhatas.

Kogu muusikamaailmale oli see ilmselt palju suurem sündmus kui see, mida laval parajasti ette kanti. Lohutuseks pigistas Milly Jacki kätt, umbes nii nagu oleksid nad mõne sugulase matusel.

Pärast esiettekande lõppu, kui plaksutamine vaibus ja laetuled süttisid, avanes Jackil võimalus heita publikule kummardades pilk oma kuulajaskonnale. Paljud nimekad hallpead pilgutasid talle silma, tema poole saadeti kokkupigistatud huultega muigeid, mis kõnelesid igipüsivast usaldusest – teistes tekitas see jällegi vaid kerget kahjurõõmu.

Tedagi, tema üle naerdi. Tema ja ta loomingu üle. Palju ausam tundus talle vana ja lonkava, kõrgklassist pärit lesknaise hinnang, mida ta baaris juhtus kuulma: «See on ju täiesti tavaline rämps. Nii tühine, võrreldes Messiaeni muusikaga. Ent eks ajaga peab ju kaasas käima, eks ole?»

Pärti polnud kusagil.

Tõlkis Ann Alari

Tagasi üles