Philippe Delerm väljamõeldud tegelastesse ei usu

Philippe Delerm Foto: Postimees.ee

Neil päevil ilmus kaasaegse prantsuse kirjanduse tähe Philippe Delermi lühiromaaan «Terve pühapäeva oli sadanud». 57-aastane Delerm, kes pole elus kordagi lennukiga sõitnud, rääkis tõlkija Triinu Tammele kirjanikuks olemisest, pariisist, oma teostest ja endastki.

Lähme kõigepealt tagasi teie kirjanikutee algusesse. Olete tuntud ja loetud autor nii Prantsusmaal kui ka mujal maailmas.

Eesti keeles ilmub peagi juba teine teie teose eestindus «Terve pühapäeva oli sadanud». Hoo sisse saamine võttis aga üksjagu aega. Olete ise öelnud, et saatsite esimese käsikirja kirjastusse aastal 1976, esimene raamat ilmus alles kuus aastat hiljem.

Ning tuntud kirjaniku tegi teist alles lühijuttude kogu «Väikesed naudingud» (1997). Kas teie meelest on raske tänapäeval Prantsusmaal kirjandusmaailma sisse pääseda?

Minul võttis see tõesti aega. Aga üldiselt on kõik võimalik. Mõned noored avastatakse väga varakult. Tunnen siiski mitmeid inimesi, ja tean omast kogemusest, et kui te ei kuulu sellesse sotsiaalsesse miljöösse, kirjastusmaailma, siis on päris tavaline, et see võtab aega.

Postiga saadetud käsikirju avaldatakse ikkagi harva. Ka meedia poolelt on asi pisut kiivas. Mitmed kirjanikud on ise ka ajakirjanikud, seal toimib omamoodi tutvuste süsteem. See, et teil õnnestus avaldada raamat, ei tähenda veel palju, aastas ilmub 600–700 uut raamatut. Enamik neist jääb täiesti märkamata.

Olete avaldanud teoseid erinevates žanrites: romaane, novelle, esseesid. Ja lisaks hulga tekste, mida ei anna õieti kuidagi liigitada: need on miniatuurid, laastud, millest igaühes voolitakse välja tükike elust, mõni hetk, tundmus, aisting… Teid on nimetatud positiivseks minimalistiks, teie tekste «vähemaks kui mitte midagi». Kas olete teadlikult tegelenud vormi otsingutega?

Päris õigeid romaane on mul vist tõesti ainult kaks: «Sundborn» (1996) ja «Autumn» (1990), mis räägivad kunstnikest. Aga need kaks on tõesti ainsad tõelised romaanid, kus on intriig, joonistuvad välja tegelased. Ma ise tunnen end pigem kirjaniku kui romaanikirjanikuna. Mulle on alati olnud omasemad lühivormid. Aga alguses ei tahtnud kirjastaja sellest midagi kuulda. Ta ütles, et novellegi on raske müüa, rääkimata siis mingisugustest lühitekstidest, mis pole isegi mitte novellid.

Ühes teises intervjuus olete öelnud, et teil pole «romaanikirjaniku iseloomu».

See tähendab, et ma ei usu tegelastesse, keda ma võiksin välja mõelda. Oma kahe romaani tegelasteks valisin ka reaalaselt eksisteerinud inimesed.

Sageli räägivad teie raamatud väga prantslaslikest asjadest, kollektiivsesse mälusse kuuluvatest nähtustest. Ometi on mitmeid teie teoseid tõlgitud ka teistesse keeltesse ja need on hästi vastu võetud.

See on tõesti üllatav. Mitmeid aastaid ei tõlgitud ühtegi minu raamatut. Kui siis «Väikesed naudingud» Prantsusmaal menukaks osutus, hoiatas Gallimard’i kirjastuses tõlkeõigustega tegelev Anne Solange Noble mind, et see raamat on läbi ja lõhki prantslaslik, et ärgu ma lootku, et keegi selle tõlkeõigusi osta tahab. Läks aga hoopis teisiti. Praeguseks on see vist tõlgitud 30 keelde.

Ehk on elu väikesed naudingud, millest te räägite, siiski universaalsed?

Jah, seda kindlasti. Aga mõnes keeles töötab tõlge ka paremini kui teises, mul on tunne. Näiteks itaalia keele musikaalsus on prantsuse keele omaga sarnane. Samas kui inglise keeles jääb minu meelest midagi vajaka.

Olles teie teksti tõlkinud, võin öelda, et selle lihtsus on tõesti petlik. Alguses tundub, et lühikeses lauses pole midagi keerulist, samas jätab see vähe mänguruumi. Iga sõna peab olema väga täpne ning samas ei tohi lasta rütmil ja voolavusel kaotsi minna.

Mul on kahju, et ma teile peavalu valmistasin... Samas on mul hea meel seda kuulda. Muide, olen kuulnud, et minu tekste kasutataksegi sageli tõlkimise harjutamiseks ja ka eksamitel, just selle pärast, et nad polegi nii lihtsad kui paistavad.

Peatselt eesti keeles ilmuvas raamatus «Sadas terve pühapäeva» on ühtede kaante vahele koondatud kaks teie lühiromaani, «Sadas terve pühapäeva» (1998) ja «Härra Spitzweg põgeneb» (2001).

Tõesti? Ma ei teadnud. Aga see on tore mõte.

Neid ühendab tegelane härra Spitzweg, kelle elust ja tegemistest need jutustavad. Miks võtsite kolmeaastase vaheaja järel käsile sama teema? Kas härra Spitzweg ei jätnud teid rahule, et pidite temast ka teise raamatu kirjutama?

Seda küll. Ja muuseas ta pole mind ikka veel rahule jätnud. Kavatsen temast veel kirjutada. See tegelane meeldib mulle endale väga. Ta võimaldab mul kirjutada romaani, mis polegi tegelikult romaan. Härra Spitzweg on mitmes asjas üsna minu moodi ja samas väga erinev. Mina võin öelda, et olen elus täiesti «sees», õpetan ühes maakoolis lapsi vanuses 11–16 aastat. Samas on mul justkui kahekordne isiksus, sest kirjaniku amet on väga üksildane. Ja pealegi, kui ma poleks kohtunud oma naisega, kui meile poleks sündinud laps (Vincent Delerm on Prantsusmaal tuntud laulja. – TT), kui minust poleks saanud õpetajat, siis võib-olla oleksin ma elanud umbes sellist elu nagu härra Spitzweg.

Raamat algab järgmiste sõnadega: «Elada tuleb Pariisis.» See on härra Spitzwegi sügavaim veendumus ja tema elu korraldav põhimõte. Teie ise pole õieti kunagi Pariisis elanud. Kuidas sündis härra Spitzweg?

Kummalisel kombel on Pariis linn, mida ma olen sageli riivanud, ilma et oleksin seal kunagi elanud. Minu vanemad olid kooliõpetajad, nad töötasid Pariisi eeslinnas, kus me ka elasime. Pariisis käisime harva, see oli minu jaoks midagi kauget ja imelist. Minu abikaasa on aga läbi ja lõhki pariislanna. Muide, härra Spitzweg elab minu naise lapsepõlvepaikades. Hiljem, kui hakkasin raamatuid avaldama, juhtus sageli, et mul oli keset päeva kohtumine kirjastajaga, ülejäänud aja veetsin linnas jalutades. Olen seal tõesti tohutu palju lihtsalt niisama ringi hulkunud.

Aga te pole mõelnud sinna elama kolida?

Seda mitte. Kaks aastat tagasi õnnestus meil osta Pariisis väike korter. Kuna ma praegu õpetan ainult poole kohaga, siis tulen sageli nädala keskel Pariisi. Naudin seda tohutult.

Leian, et teie Pariisi-pilt härra Spitzwegi silmade läbi nähtuna sarnaneb pildiga, mis on Pariisist välismaalastel, näiteks eestlastel. See on müütiline ja romantiline linn.

Jah, tõepoolest. Vaatan Pariisi nagu välismaalane. Ja isegi praegu veel, kui ma Pariisis hommikul kohvikusse lähen, kohvi joon, ajalehte loen, siis mulle tundub, et õhus on midagi erilist. Ma ei oska seda isegi seletada. Härra Spitzweg on minu jaoks väga tihedalt seotud Pariisiga.

See on teatud viis Pariisist rääkida. Ja näiteks see, mis ma ütlen selles raamatus, et Pariisis jagunevad inimesed tegutsejateks ja pealtvaatajateks, nii see tõepoolest on. See ei tähenda, et pealtvaatajatel midagi asjalikku teha poleks. See on lihtsalt teatud viis vaadata. Mina kuulun igasuguse kahtluseta pealtvaatajate hulka.

Tõepoolest, raamatus korduvad sageli sõnad, mis on seotud vaatamise ja jälgimisega. See on härra Spitzwegi olemisviis. Ta on vaatleja, kelle jaoks elu on justkui etendus.

Pariisis on palju inimesi, kes elavad selleks, et teised neid vaataksid. Tänapäeval näeb sageli inimesi tänaval kõndimas, väike mikrofon suu ees ja valjul häälel ning kätega vehkides rääkimas. Samas ma ütleksin, et soovis elada teiste pilgu läbi on midagi väga alandlikku.

Teine tähtis teema, mida te sageli oma teostes käsitlete, on lapsepõlv. Tagasivaadetena sekkub see ikka ja jälle ka härra Spitzwegi ellu. Näib, et otsapidi jookseb kõik sinna tagasi.

Lapsepõlves on muljed ja aistingud kõige tugevamad. Nad on esmakordsed. Mulle tundub, et teatud mõttes püüame hiljem kogu aeg leida taas seda elu intensiivust, mida kogesime lapsepõlves. Samas ega härra Spitzweg ei tahagi nii väga oma lapsepõlve uuesti läbi elada. See on talle ka valuline. Mind üllatab alati, kui täiskasvanud ütlevad, et nad ei mäleta midagi oma lapsepõlvest, ja mõned vist tõepoolest ei mäleta, mulle tundub, et see on tahtlik, see teeb liiga palju haiget.

Teie viimane raamat «Arenbergi kaevik ja teisi sportlikke naudinguid», mis ilmus paar kuud tagasi, räägib hoopis spordist.

See on nüüd küll väga prantsusekeskne raamat. See jutustab olulistest hetkedest Prantsuse spordielus. Aga selle raamatu ma lihtsalt pidin ühel päeval kirjutama. Sport on olnud minu elus väga olulisel kohal, olen ise sportinud ja töötanud kergejõustikutreenerina. Korraldasin koolis mitukümmend aastat ka jalgpalliklubi.

Kõige selle kõrvalt on teil veel üks harrastus. Te juhendate laste teatriateljeed. Kas te pole mõelnud ka midagi teatri jaoks kirjutada.

Te teate tõepoolest kõike! Jah, see on minu tõeline kirg. Aga mul pole sugugi annet teatritekstide kirjutamiseks. Olen küll proovinud, kirjutanud väikseid näidendeid õpilastele. Ma pole sugugi tugev dialoogide kirjutamises. Aga teatrit armastan ma väga. Lisaks annab teatritegemine võimaluse jagada midagi oma õpilastega. See on palju meeldivam kui õpetaja positsioon klassis. Ma ei tea, kuidas teil seal on, aga Prantsusmaal muutub õpetajaamet iga aastaga üha raskemaks.

Niisiis õpetate lisaks kirjutamisele juba paarkümmend aastat Bernay põhikoolis ja elate väikeses Normandia külas Beaumont-le-Roger’s. Kas suur kirjanduslik edu pole teie elus tõesti midagi muutnud?

Seda on küll palju öeldud, et midagi pole muutunud. Aga samal ajal olen ma teinud kõik endast sõltuva, et mu elu muutuks võimalikult vähe. Selle otsuse langetasin väga kiiresti. Arvan, et lugejad hindavad minu kirjutistes seal kujutatud eluviisi ja ellusuhtumist. Ja sellest eluviisist on sündinud ka minu kirjutamise viis.

Ja viimane küsimus. Mulle tundub, et te ei anna just sageli intervjuusid. Te vist ei armasta osaleda selles, mida võiks kutsuda kirjanduseluks?

Intervjuude vastu pole mul midagi. Aga ma tõesti ei käi esinemas raamatusalongides ja laatadel, ei Prantsusmaal ega välismaal. Ma pole elu sees lennukiga lennanud. Kuu-poolteist pärast uue raamatu ilmumist käin ma sellest rääkimas, aga ma ei armasta rääkida asjadest, mida ma tegin kümme aastat tagasi.

Mul on tunne, et see halvab mu inspiratsiooni. Ja mulle ei meeldi käia reisimas, ilma et ma selle maaga tegelikult tutvuda saaksin, nagu tihti juhtub näiteks sportlastega. Kui mõni maa mulle huvi pakub, siis lähen sinna ise ja jään vähemalt nädalaks. Aga mulle ei meeldi olla esindusfiguur. Ma reisin tõesti ainult enda lõbuks ja üritan elada… kohalikku elu. Seda tingib pealtvaataja pool minus.

Teate, et Eestisse saab tulla ka laevaga. Mulle tundub, et härra Spitzwegile võiks siin meeldida.

See oleks täitsa tore. Laevareisid mulle meeldivad. Olen 57-aastane ja tänavu tundub mulle tõesti, et ma teen liiga palju asju. Niisiis järgmisel aastal ma loobun õpetamisest. Võib-olla tehakse siis mulle mõni ettepanek, mille ma vastu võtaksin, ja saaksin teha midagi, mida ma seniajani pole saanud.

Raamat

Philippe Delerm

«Terve pühapäeva oli sadanud»

Tõlkinud Triinu Tamm

Varrak 2007