Silmaklapi taga toimub vilgas elu

«Kariibi mere piraadid: maailma lõpus» Foto: Kaader filmist

«Kariibi mere piraatide» puhul tuleks rääkida pigem tööstusest kui konkreetsest filmist, kirjutab Tristan Priimägi.

«Tipptund 3», «Shrek 3», «Ämblikmees 3», «Oceani kolmteist», «Bourne’i ultimaatum», uus «Resident Evil», «Kariibi mere piraatide» 3. osa... Selle suve kinoplakatitelt vaatavad vastu paljud meile tuttavad kangelased, kes on jõudnud oma seiklustega juba kolmanda osa juurde.

Kolmandal osal on triloogias alati olnud eriline ülesanne: siduda kokku kõik seni toimunu ja samal ajal vajutada vaataja teadvusse sügavam pitser, milleks seni polnud piisavalt võimalust või aega. Kolmandad osad on tihti eepilisemad kui nende eelkäijad, samuti on neil, vähemalt kassahittide puhul, ka kunstilisemaid pretensioone.

Kui teine osa on tihti esimese täiustatud ja üles pumbatud vend, siis kolmas võtab enesele raske ülesande olla midagi enamat kui lihtsalt «järje järg».

Samasse kohta on oma seiklustega jõudnud ka «Kariibi mere piraadid», mille kolmas osa algab sealt, kuhu vaatajad teise lõpus ootusärevuses rippuma jäeti. Kapten Jack Sparrow on surnud ja põlisvaenlane Barbossa (Geoffrey Rush) on sunnitud astuma liitu Will Turneri (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swanniga (Keira Knightley), et Jack teispoolsusest ära tuua. Toetajateks ja segajateks on eelnevate osade kombel ka siin lai sortiment seenetavaid, hallitavaid ja amfiibseid mereröövleid.

Peategelaste konfliktsetest motiividest moodustub keeruline võrgustik, millest ei saa enamasti aru, kelle käes trumbid tegelikult on, aga samas polegi vaja liigselt mõtiskleda. Filmi tempo ja kunstnikutöö hoolitsevad selle eest, et pea kolmetunnise filmi vältel kella vaatama ei pea.

Režissöör Gore Verbinski on öelnud, et «kui esimene osa lõi üllatusega ja teine oli hoogne ja kiire action-film, siis kolmas pöördub põhjalikumalt oma karakterite poole». Verbinski juttu kuulates tuleb tunnistada, et tal on justkui õigus ja ei ole ka.

Kolmandas osas on rollide/karakterite hierarhia sama täpselt paigas kui enne. Sündmuste keskmes on Johnny Depp, kellel on lubatud teha kõike (talent pluss välimus). Talle sekundeerivad kaks piltilusat noorstaari Keira Knightley ja Orlando Bloom, kes etendavad armulugu (välimus), ning teise ešeloni rollides suruvad rinnalt rekordi vana kooli karakternäitlejad Stellan Skarsgard, Geoffrey Rush, Chow Yun-Fat ja Bill Nighy (talent).

Milles seisneb siis see karakterikesksus? Ennekõike selles, et kõik tegijad süvenevad veelgi oma väljatöötatud manerismidesse. Kapten Jack Sparrow’s peidus olnud geiaristokraat astub nüüd mürtsti kapist välja, Geoffrey Rushi Barbossa pööritab muiates silmi enam kui enne ja noorte armastusloo tõusud ja mõõnad jätkuvad autopiloodil.

«Maailma lõpus» pole eriti karakterikesksem kui tema eelkäijad, aga väita, et tegemist on seiklusfilmiga, on samuti ebatäpne, sest «Kariibi mere piraatide» puhul tuleks rääkida ennekõike frantsiisist, mitte filmist. Tööstusest, mitte konkreetsest filmiseiklusest.

«Kariibi mere piraadid» kuulub frantsiisina nende lugude hulka, mida ei kammitse algtekstide pealesurutud ajalised ja ruumilised piirangud (võrdluseks, «Sõrmuste isanda» neljandat osa ilmselt ei tule ja ilmselt on ka Harry Potteril laskemoon otsas, kui raamatusari lõpeb).

«Piraadid» järgib pigem klassikalise «Tähesõdade»-sarja maailmavallutuslikku rada, mille kaubanduslike keerdkäikude arv on praktiliselt lõputu.

Kui 1930ndate aastate Hollywoodis oli kinofrantsiisi mõiste vägagi levinud ja sellised kangelased nagu Andy Hardy, Kõhn mees ja Tarzan leidsid enesele publiku isegi kümnetesse filmidesse ulatuvates sarjades, siis praegu on see laienenud meediafrantsiisideks, mille puhul erinevad meediumid ja tööstused ühinevad selleks, et vahendada filmimüüti tarbijale kümnel erineval moel.

Filmi ümber tekitatakse vidinate ja objektide virvarr, mida pakutakse fännidele juba mahamüüdud idee füüsiliseks tõendusmaterjaliks. See on üks viisidest, millega filmikunst üritab kaasajal võidelda piraattegevuse tõttu tekkivate kahjumiridade vastu.

Ajakirjas Wired ilmunud artiklis selgitati kunagi nn Pika Saba fenomeni, mille järgi on sellistel online-äridel nagu iTunes, Amazon või e-Bay rahaliselt kasulikum promoda mitte-superstaare paljudele kui hitte vähestele, kuna levituskulud on peaaegu olematud. Hästi välja töötatud ristvihjete süsteem («ma ostsin selle ja mulle meeldivad ka need») genereerib pikema aja jooksul rohkem kasu kümnest väiksemast kui ühest suurest staarist.

Niisiis on internet võimaldanud muusikal vabaneda korporatiivse ikke alt ja samas panna piiri ka piraatlusele. Filmikunst aga tundub endiselt elavat hitiorjuses, kuna uute teoste edukuse mõõtmiseks on tänaseni vaid üks viis – müüdud kinopiletite arv. Parameetriks on avanädala edu, mis otsustab, kas mitmeaastane töö on tipnenud triumfi või läbikukkumisega.

Kuna aga «Piraatide» taga seisab Disney kompanii, kes on ka enne silma paistnud võimega uutes meediaoludes kiiresti kohaneda – vaatame kas või osaluse ostmist edukas 3D-kompaniis Pixar –, siis ei ole nad jäänud lootma üksnes filmiedule, vaid laiendavad frantsiisi ka piraatide Monopoli-mängule, arvutiseiklusele «Jack Sparrow legend» ja Johnny Deppi koostatud mereröövlilaulude plaadile «Rogue’s Gallery».

Järele mõeldes pole teatud hetkest ju enam isegi oluline, millest räägivad filmid. Me ju teame neid tegelasi, suudame ette aimata nende reaktsioone ja isegi neid isikupäraseid viise, kuidas täbaratest olukordadest välja tulla. Meie jaoks on selleks hetkeks peas «piraatide» koha üle võtnud piraadimüüt – maalingutega ringijooksvad lapsed, temaatilised jutukatked sõpradega, Jack Sparrow uues Elioni reklaamis ja muu empiiriline pudipadi, mis vormub teadvuses üheks amorfseks ideeks.

Pikk Saba pakub meile küll hitti, aga erinevaid kanaleid pidi. Eriti õnnestunuks võiks pidada kriitikute ja publiku teravat vastasseisu, mis kütab samamoodi kirgi ja jagab rahva kaheks nagu Ansipi ja Savisaare juhtum hiljutistelt valimistelt. See hoiab piraaditeema avalikkuse pidevas huviorbiidis ja muudab filmist kirjutamise väga keeruliseks. Rahval on täievoliline õigus populaarsusele viidates esteetide prilliklaasid sisse visata.

Lihtne on välja tuua, et tegemist on Disneylandi atraktsiooni järgi nime saanud Disney-filmiga, mille taga seisab superprodutsent Jerry Bruckheimer, kes omakorda on palganud sarja režissööriks järjekordse käepikenduse Gore Verbinski (vt ka Michael Bay), kes koos üliprofessionaalse tiimiga realiseerib produtsendi täpse visiooni, mis on paberil pisiasjadeni valmis juba enne filmimist ja mille teine ja kolmas osa filmitakse ühel konveieril korraga valmis.

Samas, ma kardan, et sellest kõigest on täiesti kama nii sellel väikesel Jack Sparrow’ maalingutega poisil, keda ma ühel aiapeol nägin, kui seitsmeaastasel Taavetil, kes kokajärjekorras elevusest uue filmi pärast üles-alla põrkas. Poolpurjus nihilistist piraadipealik on end kirjutanud filmimüütide nimekirja ja inimeste südamesse ning ilmselt ei kavatse sealt lahkuda veel niipea.

Ärge kuulake tegijate vastuväiteid ja oodake triloogia neljandat osa, mille pealkirjaks võiks lõpu järgi otsustades olla näiteks «Jack Sparrow ja eluvee allikas».

Film

«Kariibi mere piraadid: maailma lõpus»

Režissöör Gore Verbinski

Osades Johnny Depp, Orlando Bloom, Keira Knightley jt

USA 2007

Alates 23. maist Tallinnas,

Tartus ja Narvas