Varem oleks olnud mõeldamatu, et parima filmi Oscari saab uusversioon, mis on originaalist nõrgem. Tänavu aga tehti ajalugu ja parima filmi preemia sai Martin Scorsese «Kahe tule vahel», kahvatu versioon Hongkongi põnevikust «Põrgulik amet».
Le Cinematographe Ameerika kastmes
29. mai 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmane vastulause on siin ilmne: kes neist Oscaritest ikka hoolib? Seda küll, aga need preemiad on heaks näiteks sellest, milliseid signaale USA film edastada tahab. Otsusest võiks ju muu hulgas välja lugeda sedagi, et üldsusele on muutunud autorsuse mõiste: kõrgema preemia võib saada ka täiesti otsene laen.
Aasia ja Euroopa filmikunst on USAd alati huvitanud, s.h selles mõttes, kuidas võiksid adaptsioonid Ameerika turul läbi lüüa. Filminädal «French Connection» annab võimaluse ära vaadata viis Prantsuse filmi koos nende Ameerika tõlgendustega.
Sobiv ajastus
Ajastus tundub igati sobivat: olgu siis põhjenduseks juba toodud näide või hoopis fakt, et Jaapani õudukad, Hongkongi põnevikud ja Prantsuse komöödiad on amerikaniseeritud kujul muutunud ookeanitaguse filmikunsti pärisosaks.
Selge see, et enamasti pakuvad originaalid rohkem kui nende uusversioonid. Põhjus on lihtne: töötluse ülesanne on korrata originaali kassaedu ja kunstilised ambitsioonid on teisejärgulised. Oma piirangud seab ka tsensuur: Euroopas olid lubatud paljud asjad, mis Ameerikas olnuks mõeldamatud.
Näiteks käsitleb Jean Renoir «Metslane» inimloomuse tumedamat poolt, mis väljendab end seksuaalsete võimumängude, mõrva ja enesetapu kaudu. USA moraalinõuete järgi näitas film selliseid kuritegusid liiga inimlikena (ja mitte piisavalt negatiivselt), seetõttu ongi Fritz Langi uusversioon «Inimese iha» küll visuaalselt originaaliga sarnane, kuid sisus märksa leebem.
Osal juhtudest on kunstiline tehnilise ees täiesti taandunud: John Cromwelli «Aleerlased» ei võta üle mitte üksnes originaali sisu ja tegelased, vaid kasutab ka originaalfilmist (Julien Duivivier «Pepe le Moko») ülejäänud filmikaadreid, et saavutada visuaalset sarnasust.
Sarnane või erinev?
Niisiis ei tuleks «French Connectioni» puhul lähtuda mitte niivõrd hinnangulisest teljest «halvem-parem», pigem on filmide võrdlemisel ja analüüsimisel kasu sõnadest «sarnane» ja «erinev».
Tehniliselt teistmoodi lahendatud olukorrad, USA filmikunsti kompaktsemad ja põimuvamad käsikirjad ning retoorikalt prantsuse omast märksa plakatlikum loo jutustamise viis annavad võimaluse võrrelda ja mõista mõlema filmikultuuri eripära.
Filminädal
«French Connection»
Prantsuse filmikunsti suurteosed ja nende Ameerika uusversioonid
28. maist 1. juunini
Tallinna kinos Sõprus