Type O Negativei laulja Peter Steele on pika musta patsi ja kandiliste lõuapäradega koljat, kelle vokaalsed võimed meenutavad intervjuud vampiiriga 300 aastat tagasi.
Gooti teatri suveetendus
12. juuni 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole vist päris vale väita, et just Type O Negativeist sai stiilimääratlusena alguse gooti metal. Igatahes on saal selleks hetkeks, kui bänd kell üheksa lavale astub ja avaakordid kõlaritesse suunab, paksult rahvast täis.
Eepiline aeglus
Aasta ühel oodatumal metal-kontserdil on ainult peaesineja. Algselt mõjub miski kuidagi võõristavalt ja ma panen selle just nimelt selle süüks, et ilmselt on vereringe soojendusbändide rütmiga nii ära harjunud, et ei oska uutes oludes enam toime tulla.
Aga ei, siiski eksin. Mõned lood hiljem avastan üllatusega, et kahevahel olek pole mitte kadunud, vaid hoopis süvenenud. Mingil hetkel taban end ehmatusega mõttelt, et «igav on».
Kuigi Type O Negativeil on osas ringkondades pea müütiline staatus, tuleb siinkohal vist tuli enese peale võtta ja öelda, et uue plaadi «Dead Again» aeglane sludge-goth-rock pole lihtsalt nii hea kui nende vana materjal.
Laval käib aga show ja ühekaupa rullivad end minu ees lahti eepilised aeglased lood, mida iseloomustavad pikad meloodilised soolod. Kõik on nagu korras, aga meelde ei jää mitte midagi.
Kas paremad või halvemad, aga vähemalt intrigeerivamad ja erinevamad on need lood, mis sellest Xanaxit-söönud-ooperi-fantoomi kaanonist välja langevad.
Olgu selleks siis Type O Negativei kaver Hendrixi loost «Hey Joe» (mille nad kunagisel laiv-albumil muundasid ka kirvemõrvari päevikuks «Hey Pete») või vahepealne punk-crossover lugu, mida tuleb appi laulma Gandalfi ja Väinamöise järeltulijat meenutav sagris sündimees ja mis sarnaneb muusikaliselt pigem Steelei vana hardcore-bändiga Carnivore.
Mul pole midagi aeglase raskemuusika vastu, pigem vastupidi, aga selge on see, et sellist asja pole lihtne laval välja vedada.
Pole keerulisemat ülesannet kui hoida staatilisuses pinget ja Type O Negativeil õnnestub see vaid kohati. Kaasa ei aita ka saund, mille pärast kõrvad kontserdi järel veel tükk aega vilisesid (poisid, sündid häälde!).
Ei nuttu ega naeru
Milleks Type O Negative tegelikult võimeline on, saab selgeks kontserdi lõpus, kui esitusele tulevad kõik need lood, mille järgi me neid kõige paremini teame.
Üksteise järel kõlavad sellised hitid nagu «Love You To Death», «Christian Woman» ja «Black No 1» ning Rock Café troopiliselt niiskest ja palavast kliimast oimetuks muutunud rahvas jõuab ikkagi nii palju kisada, et bänd tuleb veel kord lavale tagasi.
Erinevalt teiste suveteatrite lavastustest ei saanud siin õieti nutta ega naerda.
Iseenesest tore muusikaline meelelahutusprogramm kahes vaatuses oleks oodanud siiski enamat.
Kontsert
Type O Negative
10. juunil Tallinnas
Rock Cafés