Eesti kirjanduses on Liivi luulest alanud ilus mesipuu motiiv rahva ühtehoidmisest, mis ulatub üle Paul-Eerik Rummo mesilastaruna seismise Ene Mihkelsoni loomingusse. Motiivil on uhke ja ülev identiteetiloov tähendus, mis toimib heroiliselt ajaloo kõigi hammasrataste vahele jäämise kiuste. Asjata ei ütle ka Mihkelsoni uue romaani «Katkuhaud» peategelane: «Eestlaste eneseteadvus rahvana on kirjanike tehtud.»
Samas võib leida märke pesapuu lagunemisest. Identiteedi loomisel, järelpõlvedele tuleviku ja elamisvõimaluste kindlustamisel on hind, millest sageli vaikitakse, sest on makstud reetmiste ja inimeludega. Pinnapealse ilu ja kangelaslikkuse, rahvustunnet toitvate müütide kiuste toimuv lagunemine on vastupidine, pigem varjatud ja alateadlik protsess. Varjul olnud tõdede üleskaevamine ja ilmsikstoomine võib olla valuline tegevus.
Need kaks vastastikku toimivat «kiustet» kasvatavad enda ümber Mihkelsoni romaani pingestava telgstruktuuri: «Vahelduvate meeleolude kiik ulatus taevast põrguni. Siin ei roobitsetud ühtegi tunnet keskpõrandale keskmiseks tuimuseks kokku.» (307)
Sirp ja vasar
«Katkuhaua» viimastel lehekülgedel seisab 50 aastat sirbi ja vasara kujutisega riigivapi all elanud peategelane Viinis Kesk-Euroopa pilvitus päiksepaistes ja pärib keele järele, «milles tantsida selgeks (nagu mesilased ühe eesti luuletaja salmis), kuidas pesapuu põles». (318) Pärimine või keeletus? on õigustatud, sest tulemus ei ole sugugi meeltülendav. Nagu romaan algab, nii see ka lõpeb sisemise varjutuse tajumisega, ehkki hoopis erinevates kohtades ja vahepealsetel lehekülgedel peaks tõde olema selgunud. Kuid selles romaanis ei langetata hinnanguid, vaid üksnes küsitakse.
«Katkuhaud» on teatud mõttes Mihkelsoni eelmise romaani «Ahasveeruse uni» (2001) peegeldus. Mäletatavasti rekonstrueeris «Ahasveeruse une» autorilähedane minategelane metsavennast isa surma lugu, millesse lisandus ajaloolist põnevust ja spioonimänge. Ka «Katkuhaua» peategelane leiab eneseirooniliselt, et «mu kõrvakuulmine oli kallutatud metsa poole, kus mu isa oli maha lastud ja ema kaotanud kaheksa aastat oma elust».
Ta asub oma 80-aastase tädi Kaata ja seejärel ema Sanna mälestuste jahile, kruvides järk-järgult psühholoogilist pinget. Tulemuse mõju võrdub «Ahasveerusega» või on keskendatumgi. Mälestuste jahtija ei ole ette valmistatud selliseks saagiks, selliste pihtimuste, millele on eriti altis usklik Kaata, vastuvõtuks, ja küsitluste kaudu kooruv tõde ammustest mõrvadeni viinud reetmistest on liiga ränk.
Mälestuste jahtija tõelusekujutlus paradoksi sisaldav Mihkelsoni liitsõna! lastakse lõpuks sõelapõhjaks. Ühest hinnangut andmast takistab reetmiste põhjendus: vajadus tagada järglaste turvalisus ajal, mil eetiliste valikute langetada oli võimatu. Nii saavad triviaalsed ja paljusid minevikus sooritatud tegusid õigustavad laused nagu «Kõik tahtsid elada. Kes on patuta, visaku esimene kivi» konkreetse sisu. Käitumisviisi totalitaarses ühiskonnas iseloomustavad kolm teost läbivat märksõna, autori sõnastuses «Kaata kolm olekut»: pitsitus ehk surve all olek, pahanduse tegemine ehk ülesandmine ja julgeolekumeeste õigesse kohta juhtimine ja ülesannete täitmine ehk teadete vahendamine.
Mälestuste jahtimisel ehk pihtimuse käigus toimib valedetektorina tädi kurgus õhupuuduses rabelev lind.
Romaanis jutustatud lugu iseenesest ei ole ju kuigi keeruline, kuid raskeks muudab selle just võimatus anda juhtunule lihtsaid ja üheseid selgitusi. Mihkelsoni eesmärgiks ongi triviaalse ajalootõlgenduse, käibetõdede ja selgete seisusevahede küsimärgistamine. Seetõttu ei söanda romaani nimetada mingiks üheülbaliseks «metsavennadiskursuseks», nagu väidab Toomas Liiv Eesti Päevalehes (8. 06. 2007). Selleks on teoses vägagi ilmseid analoogiaid ja kõrvalepõikeid baltisaksluse, juudi ja identiteediküsimustele kaasaja maailmas, mis kõik toda eespool viidatud telgstruktuuri toestavad ja avardavad. Üldistatult öeldes on tegemist süvapsühholoogilise romaaniga, mis keskendub ajastute põimumisele ja arhetüüpide kujunemisele inimteadvuses.
Lihtne lugu iseenesest
Nende lahtiharutamine sarnaneb väljakaevamistega «selle teadasaamiseks, kes on hoolikalt valitud paeplaatide alla maetud sellel mitmekordsete ümbermatmiste maal». Viited pronkssõdurile on üldistused, arhetüübid üksikjuhtumitele, mis ei luba ajalugu tõlgendada üheselt. Hea näide, kuidas varasemad ajastud mõjutavad meie tänapäeva, kuidas päritolu ja juured ei ole kuhugi kadunud, ehkki inimene on selleks ajaks unustanud oma emakeele ja nimegi, on Enn Saarse / Nikolai Sarsini juhtum, mis paelus Mihkelsoni juba 1994. aastal ilmunud romaanis «Nime vaev». Kellena kohelda ja kuidas aidata inimest, kes igatseb kaotatud kodu selle hävitajate keeles, küsib Mihkelson.
Mis selle raske temaatikaga teose nauditavaks teeb, on keel. Autori vaatepunkt ja ajakäsitus on ajuti harjumuspäratu ja raskesti sõnadesse püütav, ometi saab just sealt tuletada ka romaani eetilise sõnumi: «Olevikku väljendab ainult grammatika, minevik on tuleviku toimumispaik. Kui ma poleks õhtuti kõnelusi Kaataga üles märkinud, õpetaksin ajalugu tänase päevani vaikima.» Et tulevik ei kuuluks kaduvusele ega unustusele, tuleb minevik selgeks teha, minna tõe viimsete üksikasjadeni. Sellelt pinnalt polemiseerib Mihkelsoni minategelane ka kunstikäsitusega, mis nõuab elu asendamist kirjandusega, varjab elutegelikkust ja jätab lava taha hirmu ja ebameeldivused ning rajavad teed kunstitundlikule piinamisele.
«Katkuhaua» on tinginud ajalugu, ometi pole tegu pelgalt ajaloolise romaaniga. Vahest võiks nimetada seda ajaloofilosoofiliseks romaaniks, milles täpsete keeleliste vahenditega kaevatakse välja inimese ja rahva psüühikat, nii et pealmiste kihtide alt ilmub üha uusi, mille teadvustamata olemasolu mõjutab meie igapäevast elu. See ei ole ka poliitiline romaan, pigem küll metafüüsiline ja eksistentsiaalne, sest püstitab olemisega seotud küsimusi.
Mikrotasandil, inimpsüühikas toimuva taustaks on «Katkuhauas» suur maailm ja seetõttu ei teki kahtlust, et viide kaelarihma otsas alasti käpuli moslemit jalutavale lapseootel ameeriklannast vangivalvurile Abu Ghraibi vanglas on kohane. Piinamised ja reetmised, okupatsioonid ja kollaboratsionism ei ole ainult Eesti nähtused: «Kui me suvatseksime teiste rahvaste kannatusi märgata nagu eneste omi /---/, saaksime aru ka sellest kodumaata rahvast, keda hoiavad koos nende usk ja käsuseadused.»
Universaalne koledus
Sellist psühholoogiliselt rasket ja pinevat lugu nagu «Katkuhauas» kirjas, ei saa jutustada mõnusalt ja lahedalt. Aga jutustada seda ülimalt täpses, kumedavõitu kõlavas piibellikus keeles, milles kindlate sündmuste ja nende ühenduste väljakaevamine minevikust vaheldub paradokslevate üldistuste ja aforistliku stiiliga nii, et kõigel on kõigega seos ja kõik on paigas, selleks on nüüdisaegses eesti kirjanduses võimeline ainult Ene Mihkelson. See oskus, mis keelde klammerdumise kiuste ei ole tõlgitamatu, teeb «Katkuhauast» eesti kirjanduses ühtaegu ainulaadse ja samas ka universaalse teose, millele võiks ennustada kohta maailmakirjanduses.
Raamat
Ene Mihkelson
«Katkuhaud»
Varrak 2007
320 lk