Glastonbury – 37 aastat muusikat… ja muda

Mutta laotatud punast vaipa mööda saabub Glastonbury lavale soulidiiva Dame Shirley Bassey. Foto: SCANPIX

Kui festivaliprogrammi printides printer pärast 30ndat lehte jätkuvalt raginal tihedat programmi trükkis ja lõpuks paber otsa sai, jõudis mulle lõpuks kohale, mis mastaapidega tegu on. Ei ole kerge, kui pead valima, kas vaadata ühel hetkel Arcade Fire’t, Kasabiani, Amy Winehouse’i või GusGus’i, Damien Rice’i, uut poppi artisti Maccabees, Squarepusherit või hoopis palju soovitatud aafrika tantsu- ja trummishow’d.

Glastonburys on maksimumi pannud välja iga lava, kohvik ja kiosk ning ei ole välistatud, et eredaima elamuse saad hoopis väikses india-punkris õhtueine kõrvale kaht ajuvaba hipit vaadates, kes loojuva päikese käes oma lõbuks kitarre plõnnivad ja jaburalt huilgavad.

On miljon võimalust, milliseks võib kujuneda sinu Glastonbury. Mööda kõrvalisi festivalikülakesi, flamenko-karaoket, kabareeteatreid ja tsirkuseputkasid kolistades näinuksin kindlalt asju, mida uneski ette ei kujutaks – kuna aga reede pärastlõunal esinesid the Other Stage’il järjest Rufus Wainwright, Arcade Fire ja Björk, olin ikkagi seal.

Programm peos paaniliselt lavade vahel joostes ei näe kokkuvõttes peale muda ja rüseluse suurt midagi, kuna läbi inimmassi ja muda teed tehes võib sihtpunkti jõudmine võtta tunni.

Rufus Wainwrighti

lihvitud suurlinna-gay-esteetika on minu jaoks liiga Broadway-hõnguliseks muutunud. Arcade Fire oli aga kõik, mida ootasin, ja enamgi – nad olid Glastonbury mitteametlikud superstaarid. «Mu elu parim laiv»-lauset oli kuulda paremalt ja vasakult ja ka Q-Magazine’i ajakirjanikelt.

Põhiliselt «Neon Bible’i» lugusid laulsid tuhanded inimesed täiest kõrist kaasa ja ilmselgelt ei ole AF enam mujal maailmas mingi pisike indie-ime, vaid muusikasõprade kultusbänd. Etteaste finaal oli pöörane, ennastunustav kaos, mis moodustas imepärase terviku.

Björki viimane Glastonbury oli 13 aastat tagasi ja taastulek oli massiivne – valgus, visuaalid, kostüümid, dekoratsioonid, laserid. Lavale marssis naiskoor puhkpillide, lippude ja kirevate kostüümidega ning kava algas uue albumi singliga «Earth Intruders», läks aga edasi läbilõikega möödunud aastatest – iga lugu kardinaalselt uues võtmes.

Kulminatsioon algas aafrika koora-virtuoosi (aafrika harf) Toumani Diabate’i temperamentse soologa ja «Hyperballadist» kasvas LFO teknosett. Lisalooks tuli «Declare Independece»: raevukas industriaal-tekno ja punk-Björk šamaanlikult «raise your flag» röökimas ning koor mantrana «higher, higher» hüüdmas – tuhandete inimeste meri tõstis lipud ja käed ning juubeldas.

Laupäev algas

mul Klaxonsiga. New-rave on praegu ikka vaieldamatult kõige popim suund moes/muusikas. Vihm oli järele jäänud, päike tuli välja ja inimesed laulsid-tantsisid rõõmsalt kummikutega mudas plädistades. Maximo Park oli tüütu ja suundusime John Peeli lava juurde. BBC on suuremaid Glastonbury toetajaid ja Peeli festivaliülekanded olid legendaarsed. Pärast tema surma 2004 nimetati senine New Bands telk ümber John Peeli lavaks. Selline lava, kus ka keskpärane artist (mida sealt naljalt ei leia) on hea, sest atmosfäär ja publik aitavad igati kaasa.

Patrick Wolf oli alustanud ja tundus, nagu artist ja publik oleks üksteisesse armunud. Kava lõpus oli Patrick liigutuspisarais: «Te olite parim publik mu elus!» – ja ilmselgelt polnud see odav meelitus, vaid puhas tõde. Oli seal tõesti Peeli vaim ringi hõljumas, aga see avatus ja rõõmsa ootuse meelestatus oli tõesti eriline.

Peale vajalikke kiirvestlusi ülerahvastatud industry-baaris (Glastonburyl on tõesti KÕIK kohal) tuli üle vaadata Iggy & The Stooges. Alul oli Iggyl igav. Ja otsustas ta siis väikse triki teha – kutsus turvameeste ehmatuseks lavale kõik huvilised, kes tulla tahtsid.

Mudaste kummikutega

eufoorilised noored tirisid Iggy Popi juustest ja rüselesid nagu jaksasid. Uskumatu reality-show võttis kohati korraliku kaose mõõtmed. Kui aga uued staarid publiku sekka tagasi kupatati, oli adrenaliinilaksu kätte saanud vana Iggy nagu uuesti sündinud ja show teine pool oli täpselt nii loomalik, raju, räpane, rokk ja toores, nagu üks Iggy & The Stoogesi show olema peab.

Pealava juurde ei jõudnud ma oma kahe festivalipäeva jooksul kordagi, rohkem kripeldab aga nende tundmatute talentide pärast, kelle nägemata jäänud kõrvallava etteaste võis kätkeda endas midagi ennenägematut. Kunagi ei tea ju, kus järgmine geenius sünnib.

Selle aasta Glastonbury

177 500 piletit (peaaegu pool Tallinna elanikkonnast!) müüdi kahe tunniga. 37 aastat tagasi hipi-kogunemisena alustanud külafestival on nüüd briti kultuuri lahutamatu osa, mille kirevast arenguloost on vändatud filme ja kirjutatud raamatuid. Oh, millal küll eesti «laulurahvast» saab muusikarahvas!

Arvamus

Kristo Rajasaare
Rabarocki korraldaja

Võrrelda Glastonburyt Rabarockiga on nagu võrdleks sõstrapõõsast sõstraga. Kui aga rääkida sellest, mis festivali puhul «müüb», siis ikka mingi kindel läbiv joon, et inimene, kes käib seal aastaid, ei peaks pettuma. Glastonbury headliner’id (The Who, The Killers, Arctic Monkeys) jäävad meile rahaliselt kättesaamatuks, aga headliner’i mõõtu artiste oli Glastonburyl muidugi mitme festivali jagu.

Nägin palju artiste, keda Rabarockile tahaks, aga sellest on esialgu vähe abi. Võrreldes Inglismaaga oleme oma musateadlikkuses ikka lapsekingades. Ütle mõni hetkel oluline rokkartist, kes oleks mõnes Tallinna klubis hiljuti esinenud. Pole ju. Kus on Klaxons, Arcade Fire, Editors? Meil käivad Saxon ja W.A.S.P. ja Sigue Sigue Sputnik.

Eks me Rabarockil katsume ikka värskemaid nimesid ka sisse sokutada, ja kui meil tänavu esinesid nelja-viie aasta tagused superstaarid Electric Six ja The Datsuns, siis võib-olla polegi kaugel see päev, kui lavale astuvad tõeliselt aktuaalsed nimed. Piltlikult öeldes tegeleme praegu veel teeparandusega, aga plaaniga ikka ehitama ka hakata.

Glastonbury

22.–24. juuni 2007

artistid: Arctic Monkeys, The Killers, The Who, Björk, Iggy & The Stooges, The Chemical Brothers, Kasabian, Arcade Fire, Amy Winehouse, Bloc Party, Paul Weller, Babyshambles, Editors, Kaiser Chiefs, Manic Street Preachers, Lily Allen, Klaxons, The Earlies, Dame Shirley Bassey, The Coral, Super Furry Animals, Bright Eyes, Modest Mouse, CSS, Maximo Park, The Long Blondes, Go! Team ja veel ligi 1000 artisti.

Glastonbury ajalugu:

Farmer Michael Eavis alustas festivaliga Worthy Farmis Piltonis Somersetis 1970 päev pärast Jimi Hendrixi surma. Pilet maksis üks nael ja pealekauba sai värsket lehmapiima.

Kokku tuli 1500 hipit ja muu hulgas astusid üles

T-Rex ja Hawkwind. 1981 nimetati üritus Glastonbury festivaliks ja heinamaale ehitati Pyramide Stage, mis talvel oli katusealuseks lehmadele. 1985 ostis Eavis naaberfarmilt maad juurde.

Maavalitsus tahtis korduvalt tühistada festivali loa. Toimusid tõsised rändhipide (travellers) rahutused, kes nõudsid sissepääsu ja erikohtlemist.

2000 jooksid massid maha festivali piirde ja lubatud 120 000 asemel oli sees

200 000 inimest, Eavis kaotas festivaliloa. 2002 garanteeris festivali suurkorraldaja Mean Fiddler ja territooriumile ehitati miljon naela maksnud raudaed.

Mean Fiddler ostis 40% festivalist ning aitab Eavist edaspidi korralduslikes küsimustes. 2006 oli festivalil puhkeaasta ja 2007 oli publikuarv rekordiline – 177 500 inimest –, piletid müüdi välja kahe tunniga. Michael (praegu 71-aastane) plaanib Glastonbury pärandada tütar Emilyle, kes kureeris sel aastal esimest korda Park Stage’i programmi.