Põllulilled, tähtkujud ja sõbratarid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Tartu Kunstimuuseum/montaaž

Mina olin Lagle Israeli ja Mari Räägu kõige suurem sõber. Eks teised olid sõbratarid – mu ema Helgi Hirv ja veel viis-kuus umbes samaealist.

Mu ema tundis neid 1943. aasta sügisest, Saksa-aegsest Pallasest, 1945. aastast olid nad mõne aasta Supilinnas ühes toas elanud. Kümmekond aastat hiljem elasin juba ka mina oma esimesi suvesid tädi Lagle isakodus Mulgimaal ning siis, 1960. aasta kevadest, Tartu Kunstnike Maja valmimisest olime juba lahutamatud: Mari Rääk, Lagle Israel, minu ema Helgi Hirv ja mina.

Korterid asusid ülakorrusel, ateljeed korrus allpool – päeval õpetas mu ema Lagle Israeli oforti söövitama, mina tohtisin sõtkuda Mari Räägu savi, õhtuti istusime Mari ja Lagle nurgakorteris, jõime konjakit ja limonaadi (kes mida jõi), kiusasime kassi (kes kiusas, kes keelas) ja laulsime.

Heas seltskonnas

1960. aastal suri mu vanaema. Ema päris linna lähedal suure lagunenud maja ja selle juurde kuuluva aednikumaja. Aednikumaja sai Laglele ja Marile.

Seal me elasime siis suvise poole aastast, käisime Emajões ujumas, joonistasime-maalisime-modelleerisime, kiusasime kassi, jõime konjakit või limonaadi ja laulsime.

Vahel tuli mõni tuttav tädi lisaks: Tuui Koort oma üsna eaka ema Mari Koortiga (jajah, selle sama Mariga, kes kunagi Montmartre’il Konrad Mäel ja teistel eesti poistel oma suppidega hinge sees oli hoidnud), Eva Roode (Henn Roode õde), maalijad Lüüdia Vallimäe-Mark ja Silvia Jõgever, kunstiloolane Niina Raid ning – üsna harva – Betti Alver.

Käijaid oli muidugi veel, mainisin neid, kes olid kuidagi kunstiga seotud.

1964. aastast veetsime mõned suved Ruhnul, algul neljakesi, siis veidi suurema seltskonnaga – kuni 1967. aasta augustitorm saarel pool metsa maha murdis ning meie edasised käigud sinna mõttetuks muutis.

Üks meist – Mari Rääk – hakkas iga aastaga vanemaks jääma, nii jäime tasapisi ikka paiksemaks, kuni mina 1975. aasta suvel Tallinna keraamikat õppima läksin... ning kuni mu ema 1977. aasta alguses suri.

Edasi oli mul Mari ja Laglega aasta-aastalt järjest vähem kontakti (nende kunstiga ehk järjest enam), aga siiski piisavalt, et nüüd, pärast üle poole sajandi kestnud tutvust – nende või nende kunstiga – kaht naiskunstnikku portreteerida püüda.

Mari Rääk oli niisiis Lagle Israelist tublisti vanem. Kui nad 1943. aastal Tartus Starkopfi ateljees kokku said, oli Mari Räägul üks kõrgem kunstikool (Riigi Kõrgem Kunstikool Tallinnas) juba läbi tehtud. 1932–1936 sai ta oma aja kõige põhjalikumad teadmised keraamikas ungarlaselt Geza Jakólt ning oli pärast seda aastaid tegev saviglasuuride leiutamisega.

Kõik märkmed ja proovid, kümne aasta töö jäi 1944. aasta 9. märtsil Tallinnas tulle. Paarkümmend aastat hiljem on Rääk kaotusest küll üle saanud, katsetab ja leiutab jälle, ent mõni varem täiuslikkuseni arendatud värvitoon jääbki uuesti saavutamata.

Rääk lõpetab niisiis 1948. aastal Starkopfi õpilasena Tartu Riikliku Kunstiinstituudi, proovib skulptorina leiba saada, töötab siin-seal laborandi või teostuskunstnikuna ning otsustab siis koos Lagle Israeliga vabakutseliseks jääda.

Vana kooli eetika

Muide, 1960. aastast peale ei tähendanudki see enam nälgimist, Tartu Kunstnike Majas oli ruumi, riik hakkas tellimusi esitama jne.

Mari Rääk on ühtviisi suur nii keraamiku kui ehtekunstnikuna, ühtviisi lihtne ka, formaadis ja koloriidis tagasihoidlik, vormis ja joones tundlik, südamlik ning eestilik. Seitsmekümnendatel saab ta rohkesti ametlikku tunnustust (teenelise aunimetus, Kristjan Raua medal). See kõik jätab teda täiesti külmaks.

Lagle Israel sündis, nagu Mari Rääkki, Viljandimaal, õppis 1942–1950 Starkopfi juures skulptuuri ning jäi mõni aasta pärast lõpetamist vabakutseliseks.

Israel on Räägust mitmekülgsem, esineb näitustel algul skulptuuri, siis monotüüpia, siis pastelli ja graafikaga. Tehniliselt on ta alati täiuslik, hiljem, pastellides ja etsingutes ka imetlusväärselt sügav ja sugestiivne, leides eesti talurahva tähetarkusest ja lihtsatest põllulilledest teatud eetilist kindlameelsust, millest jätkus tervele sõpruskonnale.

Kõige olulisem Israeli kunstitehnikatest on näha siiski pannoodes Tõravere observatooriumis ja Maaülikooli metsanduse majas Tartus. Ruhnul korjatud merekivid on neis taevaks saanud – tähistaevaks ühel, pilvedeks teisel – ning see materjali ja kujutatu üllatuslik kontrast mõjub juba iseenesest nii suurejooneliselt, nii sügavuti hinge hakkavalt, et kogu Israeli miniatuurne looming jääb võrdluses suurvormidega tahes-tahtmata alla.

Israel oli väga mitmekülgne, seda kindlasti, ent seejuures mitte kuigi produktiivne. Tundub, et võitlus materjali vastupanuga paelus teda erilisel viisil – ning täiuslikkuseni lihvitud tehnika vahetati enamasti uue, veel mitte nii tuttava vastu.

Mina mäletan neid sellistena: Mari Rääk rahuliku ja leebena nurgas hõbedat toksimas ning Lagle Israel rahutuna siia-sinna kõndimas, juurdlemas, millelegi vastust otsimas.

Israelil oli veel üks eripära. Tema ema oli noore naisena Tsarskoje Selos tsaari väikest ent esinduslikku piimafarmi juhatanud (eestlasi oli seal kõrgematel kohtadel palju), tema onu Theodor Käärik korraldas ohvitserina 1917. aasta kevadel Petrogradis eestlaste väeosi.

Ühesõnaga, Lagles oli midagi Eesti Wabariigist veel varasema ajastu parema seltskonna rangest eetilisusest. Ta võis mõnes väikeses kunstitehnilises küsimuses (kas segatud tehnika või mitte, kas kunst- või loomulik valgus) äkitsi suurt eetilist probleemi näha.

Ja ta põhimõtted olid siis nii paindumatud, et ta kunst nende sunnil sageli ummikusse jooksis… tegelikult elu ka. Sõbrataridel, eriti minu lahke ja rõõmsa iseloomuga emal, tuli teda muudkui aga tupikust välja tuua. «Närv oli jälle krussis,» ütles siis Lagle. Minu ema naeris...

Et ära ei lendaks

Rainer Maria Rilke lahkab oma 1903. aastal ilmunud Worpswede-raamatus ühes Friisimaa külas asunud kunstnikekoloonia viit asunikku, kirjeldab nende töid ja töötamise laade. Minu lapsepõlvekogemus Lagle Israeli ja Mari Räägu sõpruskonnas kattub nende Rilke kirjeldustega üllatavalt palju.

Vaikne tõsine loodusesse ja tema erinevatesse vaimupeegeldustesse süüvimine – põllulilledesse (kuldtähtedesse ja veriheina), pisikeste linnukeste (kärbsenäppide ja linavästrike) ellu, muidugi ka pilvedesse... lõhnadesse... valgusse.

Rilke kirjeldab põhjalikult oma vabatahtliku maapao vanemate kaaslaste kujunemislugu, nende õpiaega ja elukeerde – mina mäletan Israeli pikki jutte Vabbe ja Võerahansu õpetamismeetoditest ja vanaeakoerustest, kummalisi lugusid Johannes Saalist ning hobustest tema klaveris… artistlikult särtsuvaid Udo Väljaotsast, kes Lagle üheksateistaastase noore daamina ühes Vanemuise operetis laval kaasa tegema pannud.

Rohkem mäletan siiski vaikseid istumisi, väga vaikseid... et lind ära ei lendaks... et tärkav kunstipinge ei hajuks.

Näitus

«Mari Rääk ja Lagle Israel. Teineteisemõistmine»

2. septembrini Tartu Kunstimuuseumi näitusemajas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles