Kivisildniku dieetooper Pärnu mudaravilas

Alvar Loog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ooperis «Topeltwagner juustuga» astusid üles Leonora Palu (vasakult) ja Kai Kallastu. Viimane oli ka muusikaõhtu särav primadonna.
Ooperis «Topeltwagner juustuga» astusid üles Leonora Palu (vasakult) ja Kai Kallastu. Viimane oli ka muusikaõhtu särav primadonna. Foto: Ants Liigus

Peamiselt kirjanikuna tuntud Kivisildnik, kes oma publitsistilises tegevuses on varem muu kõrgkultuuri kõrval tõmmanud korduvalt vett peale ka klassikalisele ooperile ja balletile (vt Postimees 24.05.2003), proovis nüüd ise kätt ooperilavastaja- ja dramaturgina.

Eelreklaam ajakirjanduses lubas, et Pärnu (kunagise) mudaravila fuajees vaid loetud õhtutel etenduv «Topeltwagner juustuga» saab olema «tavapäratu nähtus» (Pärnu Postimees 27.07.2007).

Ooper ja antiooper

Ometi tuleb tunnistada, et Kivisildnik, kes juba enam kui aastakümne eest kuulutas, et «luule on see, mis mina ütlen», ning oma manifestatiivse ähvarduse ka veenvalt kirjandusajaloo silmis tõeks tegi, jäi seekord ooperižanris pisut oma lähteülesandele alla.

Ooperit on seestpoolt õõnestatud juba paar aastakümmet, ent enamasti ühel ja samal viisil: püüdes sisu ja vormi üksteise vastu välja mängida. Ning igasugustest piiridest, mis veel üldse tähenduslikena tunduvad, on ka suurte ooperiteatrite lavadel juba ammu lavastuslike vahenditega korduvalt üle astutud. Klassikaline ooperikaanon on kõikvõimaliku antiooperi eristamatult enesesse integreerinud.

Iga aastaga saab üha selgemaks, et ooperi reformimine, niivõrd kui see muidugi üldse vajalik on, peaks edaspidi lähtuma just sisust, uuest sisust. Žanri edasiseks arenguks vajab ooper mitte niivõrd «julgeid ja vihaseid» lavastajaid – sest postmodernistlik revolutsioon, mille esteetika on enamasti liikunud vaid vormitasandil, sumbub niigi kõigil kunstialadel vaikselt rutiini –, kuivõrd senisest nii sisult kui ka struktuurilt sootuks erinevat dramaturgiat.

Heaks ja käepäraseks eeskujuks on siinkohal kas või Erkki-Sven Tüüri «Wallenberg».

Kivisildnik ja Co väärivad kui mitte kiitust, siis vähemalt tähelepanu süžee kaotamise eest. «Topeltwagner juustuga» oli rida aariaid ning muusikalisi vahepalu, mida miski hoomataval kujul tervikuks ei sidunud.

Aga see on läbiproovitud võte: sääraseid ettevõtmisi sündis küllaga kas või möödunud Mozarti aasta raames. Barokkajastul oli suisa igapäevane, et esikastraat väljakuulutatud ooperit oma teistest teostest pärinevate lemmikaariatega nii narratiivses kui kronotoobilises mõttes tundmatuseni hägustas.

«Topeltwagneri» tegijad mängisid eelkõige kontrastidele: klassikalisest (Mozart) ja romantilisest (Wagner, Verdi, Donizetti) ajajärgust pärinevad aariad segunesid etenduses kankaani, gabberi, šlaagri ning nüüdismuusikaga: ainult natuke liiga motoorselt ja ettearvatavalt, et kuulaja teadvuses mingit tõsisemat nihet tekitada.

Visuaalse poole pealt jäi ooperižanri vundament samuti kõigutamatult paika, sest Kivisildniku teose keskseks elemendiks oli juba ammu ooperilavastuste tavaliseks taustaks kujunenud ekraan lavasügavuses, millel vilkuvad pilt ja tekst kahjuks eriti ei varieerunud. Tõelise topeltmängu tunne tekkis vaid esimese aaria ajal, kui tekst näis laulu ja esitust kommenteerivat.

Kai Kallastu soolo

Kogu etenduse vältel talitas laval muusikaga täiesti ühismõõdutult Wagnerit kehastanud draamanäitleja Rein Laos. Ent sellegi lavastusliku võtte kasutas kahe aasta eest ning pealegi veel sealsamas Pärnus (Endla egiidi all etendunud Anton Rubinšteini «Deemonis») palju tulemuslikumalt ära Mati Unt.

Ooperiõhtu (et mitte öelda kostümeeritud, kujundatud ja kaoseks muudetud soolokontserdi) tõeliseks primadonnaks oli Kai Kallastu, kes kõigepealt külastajatele uksel lahke naeratusega pileteid müüs ning etenduse keskpaigas mitme järjestikuse aariaga (koloratuur)soprani standardrepertuaari sügavasse ja kiirevoolulisse jõkke hüppas. Ning ilusasti välja ujus.

Kallastu pisut toore ja jõuliselt tormaka soprani etteastetele assisteerisid soolonumbritega muidu orkestri aset täitnud Leonora Palu (flööt), Indrek Palu (viiul) ja Andrus Kallastu (klaver). Kontrastiks steriilselt hea akustikaga kontserdisaalidele kõlas kitsaste kiviseinte vahel eriti huvitavalt ja hästi kellegi tundmatu nüüdishelilooja looming.

«Topeltwagner juustuga» meenutas oma sürrealismilt laenatud esteetika, pungist võetud hoiakute ning kohati päris nutikate sümbolitega (mis keerlesid kristluse ja kollase ajakirjanduse ümber) igast otsast klassikalist malevateatrit. See oli Cabaret Voltaire Pärnu moodi, või vähemalt katse selles suunas.

Ehkki pealkiri lubas rammusat suutäit, jäi «Topeltwagner juustuga» natuke lahjaks: polnud see ei antiooper ega uus ooper. Retsitatiividest, vahemängudest, kooristseenidest, ning selle kõigega kaasnevast lavastuslikust ballastist puhastatud muusikalist vaatemängu, mis kestis kokku vaevalt üle tunni, võiks žanriliselt nimetada hoopis dieetooperiks.

Ooperietendus

Sven Kivisildnik «Topeltwagner juustuga»

Repoo Ensemble’i esituses

Esietendus 26. juulil

Pärnu mudaravilas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles