Fotonäitus kompab vastuvõtuvõime piire

«Kaebuste koor»: Tellervo Kalleinen pani nelja Euroopa linna elanike muusikalise virina põhjal kokku humoorika videoinstallatsiooni.

FOTO: Repro

Tsiteerides ametlikku teadaannet, «Ära pabista – ole uudishimulik» on näitus, mis esitab fotosid, videoid ja installatsioone 20 kunstnikult Läänemere regioonist, töid, mis osutavad probleemidele ja hirmudele seoses kaasaegses ühiskonnas toimuvate muutustega.» Jne, jne, jne...

Selgub ka, et tänu Euroopa Liidu programmile Culture 2000 oli võimalik seks puhuks tellida spetsiaalselt mitmelt kunstnikult uued tööd.

Selline eurofondi rahastatud esindusnäitus siis meie eeskujulikus esindusgaleriis Kumu! Kui lugeja nüüd irooniat näeb, siis on ta õigel teel.

Tunde rääkivad pead

Mina tegin kaks katset väljapanek korralikult ära vaadata, esimene katse oli avamisel... Nojah, aga kes see ikka avamisel nii väga näitust vaatab. Seega seadsin paar päeva hiljem sammud uuesti Kadrioru poole, teades, et mind ootab ees hea hunnik videoinstallatsioone ehk teisisõnu mitmetunnine filmiprogramm, mille vahele (justkui jalutuskoridoridesse) on üles riputatud ka mõned fotod.

Tuleb tunnistada, et andsin ka teisel katsel enne lõppu alla, ega ole ka veendunud, et seoses sellega millestki ülivajalikust ilma jäin.

Mäletan, et kui ma möödunud sügisel Mark Raidperest ja tema personaalnäitusest lugu tegin, küsisin Margilt, kust läheb videoinstallatsiooni ja dokfilmi piir... käsitlesin toona ühte tema videot pigem dokfilmina.

«Videoinstallatsioon on sageli ilma konkreetse lõpu ja alguseta katkematu jada, mida võib vaadata ka keskelt keskele.... Samas, videoinstallatsiooni puhul peaks suurt rolli mängima ka kunstniku loodud esteetika,» seletas Mark.

Nüüd on seesama žanriküsimus uuesti esile kerkinud, aga palju teravamalt. Täiesti vaatamata jäi kaks pikka videolugu (50 minutit ja 33 minutit) ehk poolteist tundi rääkivaid päid.

Kirjelduse järgi tundusid mõlemad lood üsna huvitavad, aga mitte nii huvitavad, et oleksin viitsinud veel poolteist tundi ebamugaval raudjalgadega toolil kügeleda ja pisikese teleka altservast ingliskeelseid subtiitreid veerida.

Pead ise rääkisid vastavalt rootsi ja norra keeles. Sobivas tujus olles võiksin neid telekast vaadata küll, või siis kinolinalt... Aga ma tulin siiski näitusele, mitte dokfilmide festivalile. Eelhäälestatus oli teine.

Selliste rääkivate peade puhul pole ka põhjust rääkida kunstniku loodud esteetikast. Esteetikat on siinkohal isegi uudistesaate klipi kohta vähevõitu – need on pigem raadiolood.

Isegi mitte õelalt, pigem hämmeldusega kerkib pähe mõte – huvitav, mitu inimest suudab sellised tööd algusest lõpuni ka ära vaadata. Kes tahab proovida, sel tasub igatahes soojad riided selga panna, konditsioneer töötab seal majas täisvõimsusel. Igatahes mina lõdisesin juba enne nimetatud taiesteni jõudmist, kuigi õues oli 30 kraadi sooja.

Eurooplase virin

Soomlase Tellervo Kalleineni videoinstallatsioon «Kaebuste koor» on võimas ja võimukas. See on nii häälekas taies, et domineerib üle terve korruse. Ei saanudki aru, kas see on kuraatori soov ja tahtmine (et igasse galeriinurka imbuks kas või natuke alati rahulolematu eurooplase virinat) või helitehniline apsakas.

Autor kogus kokku Birminghami, Hamburgi, Helsingi ja Peterburi elanike virina ning kirjutas neist siis kooriloo. Ta tegi seda neljas erinevas linnas, meie saame «Kaebuste koori» näha neljal erineval seinal.

Näiteks Helsingi naiskoor hüüab: «Mu mees peseb ainult oma hokisärke.» Meeskoor hõikab vastu: «Mu naine ainult õiendab.» Ja neid nägusid, mis sinna juurde käivad, peab nägema.

Nad vigisevad tõelise mõnuga, igas linnas natuke isemoodi ja isesugustel põhjustel. Juurde selgelt erinevad temperamendid ja tiba erinev riietumisstiil. Kas poleks meilgi alternatiiv peldikusein laulukaare alla üle kolida?

Minu isiklik lemmikteos

oli lätlase Kaspars Goba «homo@lv». See oli vist kogu näituse kõige lihtsam töö.

Ei olnud autor läbinud tuhandeid kilomeetreid, korraldanud õpitubasid ega teinud muud tsirkust. Ta oli võtnud lihtsalt fotoaparaadi ja pildistanud üles Läti homosid koos nende lähedastega. All mõnerealised tekstid. Väga head ja väga klassikalised kaksikportreed. Klassikalises mõttes ilusad pildid, mille peale vanaema ka ei minestaks.

Avamisel tekkis lõbus diskussioon, et kes kellega, miks ja kuidas. Enamiku puhul näis selge olevat, mõne puhul mitte nii selge. Ja vajaliku tünga raames oli üks muusikatudengist neiu hoopis vanaema kaasa võtnud, kuna tal hetkel partnerit ei olnud. See ei ole mitte perversne huvi teiste eraelu vastu, vaid kompliment autorile.

Prügi uus tähendus

Näitusel osaleb ka üks eestlane. Katrin Tees on metsa alt prahti leidnud ja põhjendab feng shui abil ära, miks see saast just seal peab olema. Põõsa alla jäetud margariinipaki all on kiri: feng shui järgi tekitab kõik lineaarne probleeme, aga ümarvormid loovad õnnetunde. Noh, päris vaimukas koomiks tagumise toa lõpus.

Näituse pealkiri on piisavalt tobe ja formaalne. Jutt eurorahast tekitab ikka veel teatavaid kõhklusi. Aga tõsi on ka see, et ühele näitusele on sattunud mitu suurepärast tööd. Nii et kokkuvõttes ei olegi vist kõige hullemini läinud.

Fotonäitus

«Don’t Worry – be Curious!»

4. Ars Baltica fototriennaal

30. septembrini Kumus

Tagasi üles