Kuhu need hinged siis kadusid?

Tõnu Pedaru
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõbrannad omavahel: Maya (Lenna Kuurmaa, vasakul) ja Anni (Ragne Veensalu).
Sõbrannad omavahel: Maya (Lenna Kuurmaa, vasakul) ja Anni (Ragne Veensalu). Foto: Kaader filmist

Noorsoole suunatud filme vändatakse meil juba nagu Vändrast neidsamuseid… Noh, veidi liialdan. Aga ons see tõesti enesele uue filmipubliku kasvatamine või hoopis kinosaalide kalkuleeritud täitmispoliitika – et tehakse koolis kohustuslikuks ja minnakse terve klassiga? Või on noortel auteur’idel vajadus oma teismelise angste välja lasta?

Kui aga tänavu valminud teoste kvaliteet peaks kannatama, siis mitte «Pärnumaa saelaudade» arvu pärast, vaid ikka, eks ole, teame hästi, sest va rahapuudusest?

Nagu perutav regi

Kui «Klass» oli puhtatõuline õppefilm, suhteliselt lihtsa koe ja traditsioonilisemate vormidega hoiatusdraama, siis Rainer Sarneti teine täispikk mängufilm on vähemasti visuaalselt väljakutsuvam.

Silmarooga serveeritakse juba alguskaadritest peale, ja päris mitmel korral edaspidigi nendid naudinguga lindil jooksvaid leidlikke lavastaja/operaatori (kumb otsustas mida pildile püüda?) loomehetki.

Janek Murdi audiotaustki toetab kõrvaorganite kaudu nägemismeelt, vaid saundträki noortelaul (Lenna Kuurmaa loome ja esitus) mõjub vähemasti mulle kui varahommikune äratus ämbri veega. Et jah, ikka see noorte värk käib ju. Mitte et lugu iseenesest kehv oleks.

«Klass» on sisu poolest selgem kui «Kuhu põgenevad hinged». Viimase puhul on vahepeal suisa raske reel püsida, tuleb pingutada, et kaasa pääseks. Miks küll?

On tegemist, et tegelaste neurootilise motoorika ja sõnavara külge haakuda. Ütlen ausalt – alles teistkordsel vaatamisel tundsin end liikuvpiltide ees kindlamalt.

«Klass» on mastaapsema haardega, kuigi ka seal tekitab veenvusküsitavusi klassikollektiivi käitumine. Sarneti filmis on suuresti vaid üks aktiivne, et mitte öelda arusaamatult agressiivne klassikaaslane Ervin (Argo Aadli), kes esindaks siis justkui ülejäänud passiivsevõitu massi. Tõsi, klassitüdrukute stseenid (suitsuga, koolivetsus ja näidendis) toimivad samuti.

Õpetaja on meil jätkuvalt karikatuurne tegelane. Ilmselt on see meie kõigi kättemaks, kes me olime kord selles jubedas vägivallaasutuses õpilased. Olles ise olnud õps, ja seda päris kaua, tean, et on olemas ka palju teistsuguseid. Ainuke kummardus pedagoogile Eesti filmiajaloos, tõsi, ka see ilmselt idealiseeritud, on vist «Kevade» õpetaja Laur.

«Kuhu põgenevad hinged» on «Klassist» kammerlikum, intiimsem, keskendub või vähemalt ponnistab, et pääseda lähemale peategelastele, kahele noorele neiule – Anni (Ragne Veensalu) ja Maya (Lenna Kuurmaa) siseilma kaema.

Kas ka õnnestub? Ihu ligi ja teki alla jõutakse küll – s’il vous plait. Lenna esitab Maya kehas kenasti füsiognoomilist kineetikat.

Olgem küünilised: mis hing sel noorel ikka on, las nad kasvatavad seda veel. Aga jumala eest mitte selliseks muserdatud närvipuntraks nagu Anni ema.

Anni mammi, iseenesest ju kena välimusega (Viire Valdma) on taas kui õpikunäide vääralt käituvast lapsevanemast ja elukaaslasest. Närviline, ebakindel, sest stereotüüpse argumendina on ta seitse aastat oma mehest Antsust (Ivo Uukkivi) vanem. Pealegi kannab ta last, kes, nagu pärast sünnitust selgub, on veel südameveaga.

Ja Antsu ihaldavad kõik Eestimaa naised, kes vähegi teda näevad?! No kuulge! Näe seda, mis sul hästi on, märka oma tütart, tunne rõõmu ka veidi!

Eesti filmi põhiline häda on rõõmukartus. Võib-olla on see üldse eestlase olemuslik häda?

Jumala eest, kui armastad, siis armasta, tahaks Anni emale soovitada. Ja nii vara pärast sünnitust juba keppima? Nojah, oht kaotada mees, kes tahab ju?!

Õnneks on kõige sümpaatsemad rollid siiski peategelastel. Eriti Lenna on sealjuures väga tubli ja Ragne on lihtsalt lahe. Veenev on ka Andres Lõo Sethina.

Satanismi teema teismeliste tüdrukute enese- ja elu mõtte otsinguis on loogiline ja kultuse «tõelise» olemuse paljastamine kasvatuslikult kaine, korrektne.

Üks asi, mis dialoogi suhtes kraabib, on see, et tegelased loobivad mitu korda kui kivi üksteisele, et «mine magama», «mina lähen magama». Mida paganat? Kuidas sa saad magada, kui sa oled närvis? Tegelikult nõiaring, sest kui sa uneannust ei saa, on sul ergukava läbi, eks ole. «Pane end põlema» kõlab ka kindla passéna.

Magage end välja!

Arusaamatu häda on lõpplahendusega. Mispärast see Ants siis nüüd pere juurest ära pidi minema, kui tema laps Helsingis korda tehti? Ja mida ta sinna diivanile magama jäi? Väsinud millest? Kõigest? Magage end kõik korralikult välja.

Kuhu need hinged siis nüüd, kui oleks võinud ju midagi siduvat tekkida, kadusid? Kas meie elud on siis tõesti nii pekkis?

Oh, jah. Nojah. Loodetavasti käivitab kogu asi vähemasti poleemika. Sest kommunikatsioon laiema üldsusega peakski saama põhiliseks kriteeriumiks, et üldse mängufilmi teha, iseäranis just noortele.

Anni-lugude autor Aidi Vallik polevat oma karakterite esitusega üldse rahul. Minu meelest on see kuremure. Kindlasti saab ta oma uuele raamatule reklaami.

Uus Eesti film

«Kuhu põgenevad hinged»

Režissöör Rainer Sarnet, operaator Mait Mäekivi, originaalstsenaarium Aidi Vallik, stsenaristid Peeter Sauter ja Rainer Sarnet

Exitfilm 2007

Eesti kinolevis alates

26. oktoobrist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles