Mullatoidurestoran serveerib lauda viimased hõrgutised

Kammide rändeaeg maailmalõpu eel: Peeter Lauritsa pildid avanevad sisemaailma äraspidiste, väändunud peegeldustena.

FOTO: Repro/Peeter Langovits

Täna õhtul saab Peeter Lauritsa Mullatoidurestorani sulgemistseremoonia avaakordi, kui lahti läheb näitus «Laste maailm». Sulgemine on lõplik ja reserveeritud lauad ostetakse pärast seda tagasi.

Sama hästi võiks näituse pealkiri olla ka «Die Ende», sest tegemist on kokkuvõtliku väljapanekuga, kus näidatakse viimast korda tsivilisatsiooni hukku pildistavat Lauritsat. «Ei pea ju kogu aeg üht ja sedasama lauset kordama,» põhjendab ta ise kultusliku toitlustusasutuse lõplikku sulgemist.

See on väljapanek piltidest, mis valdavalt juba varem olemas olid. Laurits räägib, et näitus ei koosne vaid piltidest. Pildid on kõigest toormaterjal, nagu legoklotsid, millest palju erinevaid losse ja maju kokku saab panna. Ja neile erinevaid tähendusi anda.

Kamm sakib!

«Ära jääb ka pornograafiline ekspansioon, mida Laurits vahepeal plaanitses. Selle asemel saab osaleda romantilisel kruiisil maailma teise otsa osalt ta vanadel, osalt üsna uutel lendavatel vaipadel ja maailma lõpp ei jää sealt teisest otsast enam nii väga kaugele,» teatab pressitekst pidulikult.

Maailma lõppu saab lennata vaipade või kammide otsas. Õigemini on asi nii, et Laurits nimetab väändunud kamme miskipärast kaasaegseteks lendavateks vaipadeks.

Kammidega näib Lauritsal seekord üldse mingi omaette kamm olevat. Meie kõigi peade ja erinevate maastikuvormide kohal ringi sõitvad räsitud, väänatud, näritud kammid, mis on ometi võimelised päikeses kurjakuulutavalt särama ja pimestama.

See on kurjakuulutav, räsitud, valus elegants. Miks ta kamme sedaviisi väänab ja kõrvetab? Elab ta nende peal sedaviisi välja oma antipaatiat juuste vastu? Mina küll ei tahaks, et selline muteerunud kosmoselaev või lendvaip ootamatult pähe kukuks. Jääb lootus, et ta kutsub ka need kaunid koletised pärast Mullatoidurestorani sulgemist siiski orbiidilt tagasi.

«Kamm sakib,» ütleb Laurits ise. «Kui tal piid ülespoole on, siis ei ole ta üksnes kamm, vaid ka hingelaev, see toonekurg, kes viib laibad toonelasse ja toob sealt uued titad. Ma võin neid ju kutsuda või peletada, aga neil on omad teed ja ränded.»

Niisiis pole autori kuri käsi siin väidetavalt mängus. Tema konstateerib kõigest fakte. Saabunud on kammide rändeaeg.

«Sellel näitusel on kamm pigem plastmassi sümbol ja plastmass omakorda on minu jaoks käesoleva tsivilisatsiooni sümbol. Mõnikord mõtlen – keda me kõnetame? Kas siis, kui midagi viltu läheb (äsja just läks), jääb meist vähemalt alles mõni õppetund? Kas me saame praegu vähemalt millestki aru? Raske öelda.

Pärast seda, kui viimased raamatud räbalduvad ja kettad kooruvad, on meie tserebraalse egotripi tunnistajateks üksnes linnade skeletid ja miljardid kilekotid, mis tuulest aetuna varjavad ajuti päikese. «Medium is the message». Kas see ongi ainuke sõnum, mida ma eritada suudan?» püüab ta teemat ka võhikute jaoks avada.

Pane fantaasia tööle

Mida siin rääkida, need on pildid, millel on lõputult palju interpreteerimisvõimalusi. Just niipalju, kui vaatajal fantaasiat jätkub. Need on autori ja vaatajate sisemaailma äraspidised, väändunud peegeldused, mis vähkrevad maailmalõpu agoonia lärmakas vaikuses.

Võite maailmalõpu restorani külastada esmaspäeval ja siis näiteks reedel uuesti. Korrata seda akti täis ja tühja kõhuga, heas ja halvas tujus… Uskuge, te saavutate igal korral täiesti erineva maitseelamuse.

Seda, mis pärast restorani sulgemist juhtuma hakkab, ei suuda ma autorilt välja pinnida. Oma sõnul tegelevat ta nüüd tühja-tähjaga. See võib tähendada mida iganes.

Minge ja saage osa külluslikust maailma lõpupeost ja oodake lootusrikka õudusega, mis pärast seda juhtuma hakkab.

Fotonäitus

Peeter Laurits

«Laste maailm»

Avatud 17. novembrini

Tallinnas Laste Maailma galeriis

Tagasi üles