Nagu roosa latern... Dovlatov jälle klassikuna laval

Eduard Toman jutustaja ja Ksenia Agarkova Muusa rollis.

FOTO: Jelena Rudi

Roosa Latern oli kirjanduskabaree nimi, mis suleti pärast seda, kui Majakovski seal kunagi oma luuletusi luges. Nõukogude Venemaa algusaastatel olid nn kirjanduskabareed vägagi populaarsed urkad, neisse loivasid õhtust õhtusse räuskama kõikvõimalikud karvased ja sulelised, esitati poeeme, vehiti rusikatega ning manati esile uut maailmakorda ja kuulutati hukku klassikale.

Dovlatov on preagu vaieldamatult klassika, ehkki ilmselt paljud inimesed kunagises Sovetskaja Estonijas oleksid sellekohast ennustust kuuldes oma saapad ilma võid peale määrimata ära söönud: Serjoža, see mõttetu ja kahtlane element kui armastatud rahvakirjanik? Arve ja miilits!

Olemuselt salongteater

Viimane aeg räägib muud. Tänastes kuluaarides panevad paljud kunagi Dovlatovisse skeptiliselt suhtunud seltsimehed päid kokku ning jutustavad üksteisele, kuidas nad «Serjožaga» jõid, magasid või siis vähemalt sõprust pidasid. Tuleb välja, et Dovlatovil oli nii palju kamraade, et nendega suhtlemiseks poleks piisanud isegi kolmest inimese elueast.

Siinkohal peab mainima Skulskaja-Tomani lavastuse «Suur mees väikeses linnas» erilisust. Kummalisel kombel ei laia see näidend tüüpilise familiaarsusega. Skulskaja-Tomani tandem on täiesti ebatüüpilise aktina lavastanud hoopis Dovlatovi teksti, mitte Dovlatovit ennast või tema lõputuid «seiklusi».

Selle esimeseks tõestuseks olgu nimetatud, et Vene Teatri väikeses saalis mängitavas tükis ei räägita põhiasjana vagunitäiest viinast või majatäiest naistest.

Nii nagu kirjanduskabareedki, täidab «Suur mees...» oma olemuselt pigem salongteatri ülesannet: suhteliselt minimalistlik kujundus (arvestades tüüpilist venelikku maitset), kolm näitlejat ning... autoritekst. Ilma kommentaaride ja suhtumise pealepressimiseta.

Minule istus. Mulle tundub täiesti siiralt, et Dovlatovis oli piisavalt palju mängulisust ja elutervet ebatõsidust, et lubada oma tekstist lavastada ükskõik millist žanri – peaasi et asi ainult liiga pühaks ei kisuks.

Mõtlik ja kerglane

Hea kirjandus elab niigi, iseenesest, ja mantra tagumine autori ümber pole absoluutselt vajalik. Sestap eelistan estraadi, mida Tomani-Skulskaja tükk omal kõige positiivsemal kombel oligi. Veidi nukker, piisavalt mõtlik ja sutsu kerglane.

Dovlatovi tekst on piisavalt lihtne, et seda mõistaks ka vähese keeleoskusega riigialam. Ja näiteks Urve Palo võiks küll oma kodinad ja alluvad kokku korjata ning Tomani-Skulskaja kabaree üle vaadata.

«Suurt meest väikeses linnas» saab vaadata Vene Teatris 28. ja 29. novembril.

Uus lavastus

«Suur mees väikeses linnas»

Sergei Dovlatovi teemad ja variatsioonid

Lavastaja Eduard Toman

Lavateksti autor Jelena Skulskaja

Osades: E. Toman, O. Štšigorets, K. Agarkova

Esietendus Vene Teatris 14. novembril

Tagasi üles