Peegliga pervert õhutab Soomes külamõrvu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks nimiosalistest Runar (Karol Kuntsel) ja tema ema Ilkka (Luule Komissarov).
Üks nimiosalistest Runar (Karol Kuntsel) ja tema ema Ilkka (Luule Komissarov). Foto: Rene Liivamägi

Etendus avaneb kui paheline kriminull. Ehib ju krimkakaasi sageli võrksukis libusäär. Kylätasku aines paistab siiski silma liialdatud lopsakusega. Ta poolarhailine külaühiskond mõjub ka pärast hipiorgiaid ja homoparaade räige, et mitte öelda loomalikuna.

Kõik panevad kõiki. Vanamoorid hooravad poisikestega. Vaid kogenematu Runar ja süütuke Kyllikki ei leia Soodomas kohta. Lüürilised roppused, millega Runar oma lähenemiskatseid ehib, mõjuvad libudele, kes on harjunud, et õige mees topib nina neile tseremoonitsemata jalge vahele, naeruväärselt kohmakatena. Jumalakartlik Kyllikki pakub aga huvi vaid vanadele pervertidele ning pastorile.

Kuna Runar naisi ei saa, andub ta käepärasele fetišile ja näppab nöörilt naiste pesu, suurendades oma paariarolli kogukonnas veelgi. Kyllikki keha leitakse aga varsti soost. Paistab, et tapatööga on käinud kaasas seksuaalne väärtarvitus. Soodumust on igaühel. Põhjust kahtlustuseks annavad nagu Agatha Christie stsenaariumides kõik.

Viljandi publikut ehk ehmatab, kui kauaste lemmikute plejaad auväärsete Leila Sääliku ja Luule Komissaroviga eesotsas kõnealuse ainesega lavale tuleb. Vormiliselt on lavastust püütud publikule vastuvõetavamaks

siluda. Avastseenist aimub Niskamäe küladraamade kunstlik teatraalsus. Komissarov kuraasitab Õnne seriaalist tuntud laadis. Kuid naiste jalad on laval permanentselt harkis ja taeva poole. Porno jääb pornoks.

«Runar ja Kyllikki» on vormilt rohmakam ja laiale publikule vastutulevam kui Taago Tubina Võru teatriateljee lavastused. Ometi muutub tükk, arenedes Kimmo Pohjose helide toel, vormiliseltki huvitavamaks. Näitlejate mängu lisandub varjundeid, ootamatust ja salapära (Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Arvi Mägi). Lahti kooruvad Kylätasku draama mõtlemapanevad kihid. Tubin jõuab talle omaste teemadeni, uurides identiteedi keerukaid, otse väljaütlemata kujutelmadel ja eristumistel-samastumistel põhinevaid tagamaid.

Ihad ja moraal

Mihkel Ehala kohmakas, aga funktsionaalselt ja sümboolselt leidlik lavakujundus paigutab kired põranda alla. Probleem pole aga mahasurutud ihade ja topeltmoraaliga ühiskonna vastuolus. Soome pole küll Rootsi, kus Vilgot Sjömani filmid juba enne hipiorgiaid mõistetelt «ava- ja vabameelsus» tähenduse röövisid. Ekraanil olid vahekorrad koertega jt teemad, mida pornoski rõvedaiks peetakse. Pseudofreudistlik ahistus ei erutanud Kylätasku draama sünni ajal (1974) ent Soometki. Pigem on põhjamaad kimpus olnud vabameelsuse laastavate tagajärgedega.

Soomet vapustanud tõestisündinud mõrvadel põhinev näidend on 60ndate vaimuga opositsioonis. Vastandina Herbert Marcusele ja Robert Reichile, kelle mõjul paljud tollal uskusid, et paradiisiväravad avanevad koos seksuaalenergiaga, arvab Kylätasku, et lõbude üüratu küllasus ei tee head.

Pärast Kyllikki mõrva püüab kogukond end juukseidpidi mülkast kergitada. Probleem on aga keerukam kui pahelisus. Kui küsimus oleks konkreetsetes seksuaalkalduvustes, oleks lihtne need karistuse toel keelata või norme avardades lubatavaks teha. Kuid Kylätasku näitab, et traagiliste tagajärgedeni ei vii millegi keelatus või lubatus. Rohkem kui vabadusi vajatakse vabaduste nautimiseks ringist väljatõugatuid, kelle najal tunnetada oma võimsust.

Kiushooramised

Enamik lavastuse hooramisi leiab aset Runari pilgu all. Nagu Frank Lynchi «Sinises sametis» ei naudi ka Kylätasku külamehed niivõrd akti ennast, kuivõrd võimalust Runarile näidata, kuidas ollakse mees. Traagilise finaalini ei jõuta lavastuses millegi konkreetse tõttu, vaid seepärast, et Karol Kuntseli tundlikult kehastatud Runarit vajab kogukond nagu Turgenevit ühes Igor Jarkevitši Dostojevskist ja Tolstoist rääkivas jutus – kontrastiks.

Analoogne skeem pole meie elust kadunud, figureerides vaid rafineeritumalt. Samasugune on teise Eesti probleem. Kapitalismile ei ole etteheiteid iseenesest, vaid võrdluses naabriga. Vaesemalgi ääremaalasel on nüüd DVD-mängija, Modern Talkingi plaadid ja sõbral vana Volvo. Stagnalõpul polnud seda kõike Indrek Toomelgi.

Kuid mis on Toomel täna? Võlur on täitnud hulga soove, kuid naabri omi on saatan täitnud topelt. Staatus on nullsumma mäng. Küsimus on, kui räige vormi võtab kogukonnas kellegi kontrastiks väljamängimine. Põhjamaine protestantlik individualismikultuur võib küll materiaalset kihistumist pehmendada, kuid on vaimselt seda armutumalt väljasulgev.

«Runaris ja Kyllikkis» on rida puudusi. Palju rolle on karikatuursed, mõni häirivalt välja arendamata (Kyllikki). Lõpp võinuks vähem ühemõtteline ja õpetlik olla. Kokkuvõttes on aga Ugala repertuaar täienenud tõsise ja sügava lavastusega.

Esietendus

«Runar ja Kyllikki»

Autor Jussi Kylätasku

Lavastaja Taago Tubin

Kunstnik Mihkel Ehala

Osades Karol Kuntsel, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Andres Tabun, Arvo Raimo, Andres Lepik, Leila Säälik jt

Esietendus Viljandi Ugalas 24. novembril

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles