Nymani jultunud lust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti helilooja Michael Nyman on laialt tuntud oma filmimuusikaga
ja omapärase huumoriga.
Briti helilooja Michael Nyman on laialt tuntud oma filmimuusikaga ja omapärase huumoriga. Foto: ArenaPAL/SCANPIX

Michael Nyman Bandi kontsert täitis Kaarli kiriku publikuga. Tulid need, kes on armastanud inglase muusikat juba 1980ndatest peale, taga otsinud ja kopeerinud plaate ja tema muusikaga filme, aga üllatavalt palju oli kohal ka nooremat rahvast. Kuulus helilooja esines menulugudega oma filmimuusikast.

Michael Nyman Band on 11-liikmeline – keelpillikvartett, puhkpillid ja basskitarr ja klaver. Tooni annab põriseva trombooniga dubleeritud bass, kime saksofon ja rütmiliselt mängivad keelpillid, võimendus muudab heli tugevaks.



Viiuldaja hingeldus



1976. aastal ühe teatrilavastuse tarbeks asutatud ansambel mängib ilma tõsiduse pretensioonita, sellele isegi vastandudes. Helilooja ei kutsu oma orkestrit sihilikult ansambliks, vaid bändiks, et rõhutada ebaakadeemilisust. Muusikategemine on lõbus ja sportlik, tavalises ansamblis ei saa loo lõppedes näha viiuldajat hingeldamas. Mängijate näoilmed meenutavad tüüpe samadest filmidest, kust palad on pärit.



Kontserdil on sõltuvalt istekohast väga erinevad võimalused mängijaid näha, aga ka heli kogeda. Isegi vaid paar meetrit helirežissöörist kaugemal ehmatas kontserdi alguses võimenduse valjus. Helikobar müras kiriku võlvide vahel edasi-tagasi ja tekitas endale kaanonit.



Kaotsi läksid lemmiklood, väga tuntud marsid filmist «Joonistaja leping», mille mahlakas kõla on plaatide järgi teada. Hiljem helirežii paranes, või leppisid kõrvad. Eesti suurim kirik mahutas küll õige suurusega publiku, kuid kontserdi jaoks oleks paremini sobinud mõni väikesem saal, näiteks mahalõhutud Sakala keskus.



Energiline ja kaunis



Nymani minimalistlikku helikeelt seostatakse popmuusikaga, kuid veelgi rohkem on ta mõjutatud barokist, samuti briti puhkpillimuusika ja kärarikka tänavaorkestri traditsioonist. Nymani stiil tundub imelihtne, kuid on järeleaimamatu.



Tema muusikas on püsiv kõrgendatud olek, pigem intellektuaalne kui romantiline hoiak. Ta rändab mööda väikest valikut harmooniaid, dünaamika baseerub faktuuril. Selles on püsiv forte-tunne ja kummastav energia, mis tekib painavatest kordustest ja gradatsioonidest. Ja ta on loonud rabavalt ilusaid meloodiaid.



Päev hiljem esines Michael Nyman Band ka PÖFFi avamisel, pakkudes muljetavaldava taustamuusika Dziga Vertovi tummfilmile «Inimene filmikaameraga». Inglase partituur andis löövalt edasi Vertovi eluliikumiste sümfoonia. Selles oli sportlikku ekstaatilist hasarti, lausa jultunud lusti.



Kontsert


Michael Nyman Band


29. novembril Kaarli kirikus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles