Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
New Model Army
Today Is A Good Day (Attack Attack)
New Model Army Today Is A Good Day (Attack Attack) Foto: Pm
Buugivuugi tantsuking

Selliseid peab ka olema. Calvin Harrisel pole mitte mingit mõtet. Ta ei taha teha (taand)revolutsiooni tantsumuusikas, nagu ihkas Simian Mobile Disco (sümpaatne! pea­asi kui inimesed viitsivad!) ega astu välja roki vastu nagu Mylo. Calvini ainus sõnum on: tantsi! Viska käed õhku! Unusta kogu jama! Mis kuradi transrasvad! Tantsi! Kontrollige tema albumite pealkirju: «I Created Disco» ja «Ready For The Weekend». Kuna ta on andekas djuud, siis see tantsukingahullus ei taandu ka mingisse nürisse peopanemisse, nagu ATB või Sasha või mis ­nende kõige tropimate nimed on. Nimilugu näiteks on geniaalne diskosoul! Ärge rääkige kaamosest ega masust, ärge üldse rääkige, kuulake musa. Terve album ei ole geniaalne, aga idee on õilis.



Valner Valme



Calvin Harris
Ready For The Weekend
(Sony)

Hinne 3

----------------------------


Mahe­elektroonika


Kahe Londoni produtsendi, Sam Hardakeri ja Henry Binnsi digisouliduo Zero 7 oli tipus aastal 2001, mil ilmus nende debüüt­album «Simple Things». Nende žanri kohta võib öelda ka downtempo, aga tempo siinkohal ei määra. Nende eelmisel plaadil «The Garden» (2006) on näiteks mitu käbedat electropopipala. Meeste neljandal albumil näib olevat siht muutuda tõsisemaks täiskasvanupopiks à la Fleetwood Mac või Steely Dan. Siin on millimeetri täpsusega välja mõõdetud sündikäike, näpuotsaga 80ndate valget funk’i ja ohtralt viiteid 70ndate intelligentsemat sorti FM-popile ELOst 10cc-ni. Detailid on paigas ja sihid on õiged, aga kohati ei jõua lookirjutus järele. Head on lounge-trance «Sleeper» ja minimalistlik, Fever Ray tänavuse omanimelise hiilgeteose vaimus «Ghost Symbol».



Valner Valme



Zero 7
Yeah Ghost
(Warner)

Hinne 3

--------------------------


Kontsert kontsert


Duran Durani 27 aasta tagune Londoni kontsert on huvitav ajalooline muusikadokument ajast, mil seda Birminghamist pärit briti teismeliste meeliskvintetti valmistas plaadifirma finantse kokku hoidmata ette saama maailma kaalukaimaks popartikliks. Kindlasti tasub eelistada selle kontserdi rohke lisamaterjaliga DVDga varustatud versiooni. Muusika kui moeetendus, tugev rõhk pea täismahus mängufilmi maksma läinud muusikavideotel ja glamuursete bändimeeste sädelev eraelu. Popsensat­sioon Duran Durani teine, «Rio»-nimeline album oli just ilmunud ja muusikamagasinides polnud kõvemat sõna kui uusromantikud. Hammersmithi kontserdil on kõik 80ndate popi olulised imagoloogilised komponendid alates soengutest ja lõpetades tavateadvuses absurdsetena tunduvate värvilahendustega. Kontserti ja selle atmosfääri tasub keskealisel generatsioonil vaadata ka kontekstis «millest ma omal ajal ilma jäin». 80ndate kammbäkk on praegu jätkuvalt kõva sõna, huvitaval kombel ei ürita aga keegi olla uus Duran, isegi mitte vana Duran ise.



Margus Haav



Duran Duran
Live At Hammersmith 82 (EMI)

Hinne 4

-----------------------------


Erlend tagasi kodus


Ostsin küll aasta algupoole Erlend Oye teise bändi The Whitest Boy Alive teise albumi «Rules» ja korraks vaimustusin nende Talking Headsi mõjudega indie-funk’ist, aga tuleb öelda, et selle norra kuti vaimne kodu on siiski kammeransambel Kings Of Convenience, millel nüüd ilmus neljas album. Eelmisest pikast plaadist «Riot On An Empty Street» lahutab viis aastat ja saund on kärbitud veel väiksemaks, Oye ja tema kaaslane Erik Glambek Boe julgevad vaevalt kitarre puudutada, nende muusika on kui imik, keda hoitakse õrnalt, peaasi, et röökima ei pistaks! Ja ei pista, imeilusad vaiksed viisid on. Grupi teine album «Quiet Is The New Loud» (2001) oli new acoustic movement’i üks tähtteoseid, seda liikumist ei mäleta enam keegi, aga järve kaldal naturaalkitra sõrmitsevad nohikud kõlavad täna täpselt sama kaunilt.



Valner Valme



Kings Of Convenience
Declaration Of Dependence
(Source)

Hinne 4

----------------------------


Dekadentsi võrsed


Sinine ehk põhimõtteliselt üks mees Mauno Meesit on taas kord üks neist aeg-ajalt esilekerkivatest eesti artistidest, kelle puhul räägitakse rahvusvahelisest edust. Plaat välja antud nimeka Saksa tumeda muusika plaadifirma Accession Records alt, mis ise on juba suur asi. Ka on album juba Saksa alternatiivse muusika edetabelites kõrgeid kohti saavutanud. Seda siis natuke plaadi välise külje kohta. Sisulise külje kohta peab ütlema, et kui Sinist ei saadaks edu, oleks see isegi inetu. Tegi Meesit seda plaati kuus aastat, kuid ükski neist aastaist ei tundu olevat siin tühja jooksnud. Plaadi suursugune, tume, pühalik ja sügisesse sobivalt kuhtunud atmosfäär on maagi täpsusega välja joonistatud. Muusika, millesse on põimitud darkwave, tume ambient, black metal, techno, saab lõpuks võimsalt meloodilise lõppvormistuse. Ehkki meeleolud kanduvad tihti newage’ilikesse teemadesse, hoiab plaadi musikaalsus ja nutikus seda klišeedesse vajumast, mis ongi huvitav.



Janar Ala



Sinine
Butterflies
(Accession)

Hinne 4

-------------------------


Irooniline ja kurb klassik


Cromwelli sõjaväelt nime laenanud NMA on ligi 30-aastase ajaloo ning laitmatu mainega briti kollektiiv, kes manööverdab punkrock’i, postpunk’i, metal’i, folkrock’i ja psühhedeelia territooriumidel. Tekstid on ühiskonnakriitilised, filosoofilised ja poeetilised, muusika kõlab mehiselt, intelligentselt ja kompromissitult. Saatanlikult meloodiline «Today Is A Good Day» jätkab eredate albumite rida, mis taasalgas 2000. aasta «Eightiga». Kärisevate kitarride, mulksuva elektroonika, õliste orelite ning süsimustade viiulitega laetud ehtinglaslik «Today...» manab ja sajatab, kahtleb ja kurvastab. Vastupandamatult kaasahaarav album, ­mida tuleks kuulata nii, nagu vanasti plaate kuulati – kõigi meeltega.



Mart Juur



New Model Army
Today Is A Good Day (Attack Attack)

Hinne 5

----------------------------


Kodukandist leitud laulud


Keegi ei oota uut «Brothers In Armsi», ega ju? Tundub, et lehekülg Knopfleri tusastes toonides alanud soolokarjääris pöördus 2006. aastal koos Emmylou Harrisega tehtud plaadil «All The Roadrunning», millele järgnes tipp-topp kantrialbum «Kill To Get Crimson». Värske kauamängiv ammutab inspiratsiooni briti folgist ja kodustest šoti rahvalauludest. Viled ja flöödid, viiulid ja kandled, akordion ja muud lõõtsa jõul häälitsevad pillid, soomustläbistav-südantpurustav kelti kõla, kuhu krõmpsuvamaid noote torgib teravaks ihutud kitarr. Lihtsad, helged, mõrkjavõitu laulud tööinimeste elust, argipäeva uksele koputavad pastoraalid, ballaadid ja tantsulood, kus autentsust rohkem kui rokiveterani väsimust.



Mart Juur



Mark Knopfler
Get Lucky
(Universal)

Hinne 4

-----------------------------


Elegantne naiselik avantrock


Inglaste Sian Alice Groupi teisel albumil kombineeruvad eklektilised mõjud (progressiivfolk, krautrock, minimalism, avangardjazz, shoegaze jne), mitmekesine instrumentatsioon (eriti torkab kõrva meloodiliste löökpillide kasutus) ning vokalist Sian Aherni habras vokaal-kui-instrument-lauluhääl isikupäraseks post-rock-saundiks, mis paistab välja elegantse vaoshoituse ning õrna feminiinsuse poolest. Kindlasti nõuab album korduvaid kuulamisi, enne kui raskelt ligipääsetav materjal paljastab oma peidetud võlud.



Erkki Hõbe



Sian Alice Group
Troubled, Shaken Etc. (Social Registry)

Hinne 4

------------------------------


Kohvik-lesilas Tanjaga

Rootsi kitarrist ja lugudekirjutaja Alexandre Pier Federici kribas plaaditäie lugusid ja otse vastupidi meie eurolaulude loojatele, kes just Rootsist vokaliste «importinud», asus ta lauljat Eestist otsima. Koos Tanja Mihhailova ning samuti Eestist pärit produtsendi ja multiinstrumentalisti Timo Vendtiga on nüüd mindud Skandinaaviasse ja kaugemalegi õnne proovima. Või mis ikka nii väga õnne, esimene mulje albumist on, nagu oleks hulk rütmikaid, ent meloodilisi kolmeminutilisi, raadiosse hästi passivaid eurolugusid kokku pandud. Kitarr seejuures on ära peidetud, kuulmata kipub jääma ka Tanja hääle eripära – meela-mesimagusa varjundiga võimekas ja selge vokaal. Siiski, viimane lugu «Why Why Why» üllatab. Selles on latiinolikke kitarrikäike, häälel on rohkem mänguruumi, kokku kõlab lugu kui tükike hea filmi muusikat. Plaadilt kuuleb bändi nimele vastavalt puhkepäeva meeleoludega haakuvat tasaühtlast lounge’i ja europopi segu, muusikat, mis sobib hästi kohvik-lesila sumina taustaks.



Esme Kassak



Sunday Mood
Something More
(TMC Entertainment)

Hinne 3

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles