Sest kuigi Sirkli elutööks on kujunenud tõlkimine, ja seejuures peamiselt saksakeelsest kirjandusruumist ning sellest omakorda fokuseeritult austria kirjandusest – näiteks on tänu Sirklile eesti keeles kättesaadav kogu Franz Kafka ilukirjanduslik looming –, on ta samal ajal ka tõlgendaja, kultuurierinevuste ning neis erinevustes omakorda leiduvate ühiste väärtuste mõtestaja ja väärtustaja.
Selle kinnituseks on kaks orva-aastate raamatut, millest esimene ilmus viis aastat tagasi ja teist, «Uued orva-aastad», žanrina tähistatult «kommentaariumi», esitleti läinud reedel.
Vaimne keskendumine
Orvast (mille asemel tavakeeles pruugitakse rohkem võõrlaenulist sünonüümi «nišš») ja seal elatud ning tõlkimise ja tõlgendamisega täidetud aastatest – aga 16 aastaks (1970–1980ndatel) oli Sirkli eluase ka sõna otseses mõttes orv, Tallinnas Müürivahe tänava restorani Euroopa orkestriruumi ja maja katuse vahele jääv ruumiosa – on kujunenud Sirklile mingil määral isegi paratamatu modus vivendi. Osalt just kultuuritahte enesestmõistetavuse tunnistamisest ning selle vähemalt enesele ettekirjutuseks kehtestamisest, osalt aga ümbritseva elutegelikkuse pealiskaudsuse, meelelahutuslikkuse ja tühisuse agressiivse pealetungi tõttu.
Sirkli veendumus on, et igasugune looming – ja seda on kahtlemata ka ilukirjanduse tõlkimine – eeldab orva tõmbumist ehk teisisõnu vaimset keskendumist, mis pole midagi muud kui välisest sisemusse, näivustest olemuse sfääri põgenemine. Mis jälle omakorda nõuab kannatlikkust ja kannatust, või nagu ta näiteks Robert Musili monumentaalse «Omadusteta mehe», 20. sajandi olulisema saksakeelse romaani tõlkimise järel tunnistas – see ei nõua mitte ainult orvas istumist, vaid ka palju Sitzfleisch’i.
Kuidas vastu pidada?
Teisalt on orv sõltumatu intellektuaali kodu. See on tema vabaduse enklaav. Muidugi peab ta arvestama, et eemaletõmbumine maailmast, mis Sirkli esimeste orva-aastate aegu seostus totalitarismi, uute puhul aga ennastunustava ja enesehävitusliku turufundamentalismiga, võib viia absoluutsele üksildusele. Piir meeleheite, vaimse hämaruse või kirkuse vahel on orva-elus väga habras, nagu on näidanud Sirkli tõlgitud saksa geeniuste Hölderlini ja Rilke ning nende šveitsi vaimukaaslase Robert Walseri saatus.
See pole mitte ainult vaimuinimeste, vaid meist igaühe eksistentsiaalne küsimus: kuidas vastu pidada tegelikkuse painele? Sirkli vastupanu on nendes kümnetes («Uute orva-aastate» kaaneseljal loetleb ta 53 tõlgitud autorit), eranditult väärtkirjandust esindavates tõlketeostes, millega ta pole mitte ainult rikastanud eesti vaimusalve, vaid ka kasvatanud eesti keele kui kultuurkeele toimevälja.
Sirkli looming on salgamatuks kinnituseks semiootik Peeter Toropi määratlusele, et «kultuuri paratamatus on olla tõlge». Ja see paratamatus tingib ühtlasi kultuuritahte enesestmõistetavuse. Meid eristab selle tahte teadvustamise olematus, nõrkus või tugevus.
Sirkli esseedeks tihendatud arutlusi lugedes, tema kirjanduslikke eelistusi silmas pidades on ilmne, et ta eristab, nagu Osvald Spenglergi, kelle «Õhtumaa loojangut» ta praegu tõlgib, kultuuri kui negentroopia allikat tsivilisatsioonist, mille hangumine või kollaps näib olevat vältimatu.
Kui ma nüüd vaatan Sirkli tõlgitud teoste nimekirja selle pilguga, millised on olnud need teosed, mis on enim mõjutanud minu maailmakäsitust ja kultuurimõistmist, siis on nendeks Hermann Hesse «Stepihunt», Albert Schweitzeri «Kultuur ja eetika», Johann Gottlieb Fichte «Inimese määratlus», Johan Huizinga «Mängiv inimene» ja «Keskaja sügis», George Orwelli «Loomade farm» (üks tõlkijaist), Elias Canetti «Massid ja võim», Franz Kafka «Loss» ja «Protsess», Günter Grassi «Kammeljas». Ja seda loetelu võiksin jätkata.
Kanti jälgedes
«Uute orva-aastate» esitlusel ütles Mati Sirkel, et tal on viimasel ajal saanud kombeks käia Immanuel Kanti jalajälgedes selles mõttes, et ta teeb pikki jalutuskäike värskes õhus, «selleks et lasta peas olevat udu koaguleeruda». Kolmes tema (osalusel) tõlgitud raamatus on jalutuskäik või rännak pealkirjaks tõstetud: Erkki Toivaneni «Õhtusel jalutuskäigul Euroopas», Hermann Hesse «Siddhartha. Hommikumaaränd» ja Robert Walseri «Jalutuskäik».
Mati Sirkli eeskuju ei vääri järgimist mitte ainult tema tegemistes avalduvas üleskutses lasta udul langeda või vabaneda selle koaguleerumiseks, vaid veel enam selles, et need, kes pole endas veel kultuuritahet avastanud, selle ometi kord üles leiaksid ja seda endas kasvataksid. Sest iga kultuuritahe säilitab omakorda lootust kataklüsmide välditavusele.