Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kultuuritahte enesestmõistetavus

Mati Sirkel tähistab täna 60. sünnipäeva. FOTO: Toomas Huik

Pole lihtne leida hõlmavat ühisnimetajat täna 60. sünnipäeva tähistava ja äsja Austria presidendi dr Heinz Fischeri otsusega teenete eest austria kirjanduse tõlkimisel ja tutvustamisel Eestis Austria Teaduse ja Kunsti auristi kavaleriks tõstetud Mati Sirkli rollile Eesti vaimsel maastikul.




Sest kuigi Sirkli elutööks on kujunenud tõlkimine, ja seejuures peamiselt saksakeelsest kirjandusruumist ning sellest omakorda fokuseeritult austria kirjandusest – näiteks on tänu Sirklile eesti keeles kättesaadav kogu Franz Kafka ilukirjanduslik looming –, on ta samal ajal ka tõlgendaja, kultuurierinevuste ning neis erinevustes omakorda leiduvate ühiste väärtuste mõtestaja ja väärtustaja.

Selle kinnituseks on kaks orva-aastate raamatut, millest esimene ilmus viis aastat tagasi ja teist, «Uued orva-aastad», žanrina tähistatult «kommentaariumi», esitleti läinud reedel.

Vaimne keskendumine


Orvast (mille asemel tavakeeles pruugitakse rohkem võõrlaenulist sünonüümi «nišš») ja seal elatud ning tõlkimise ja tõlgendamisega täidetud aastatest – aga 16 aastaks (1970–1980ndatel) oli Sirkli eluase ka sõna otseses mõttes orv, Tallinnas Müürivahe tänava restorani Euroopa orkestriruumi ja maja katuse vahele jääv ruumiosa – on kujunenud Sirklile mingil määral isegi paratamatu modus vivendi. Osalt just kultuuritahte enesestmõistetavuse tunnistamisest ning selle vähemalt enesele ettekirjutuseks kehtestamisest, osalt aga ümbritseva elutegelikkuse pealiskaudsuse, meelelahutuslikkuse ja tühisuse agressiivse pealetungi tõttu.

Sirkli veendumus on, et igasugune looming – ja seda on kahtlemata ka ilukirjanduse tõlkimine – eeldab orva tõmbumist ehk teisisõnu vaimset keskendumist, mis pole midagi muud kui välisest sisemusse, näivustest olemuse sfääri põgenemine. Mis jälle omakorda nõuab kannatlikkust ja kannatust, või nagu ta näiteks Robert Musili monumentaalse «Omadusteta mehe», 20. sajandi olulisema saksakeelse romaani tõlkimise järel tunnistas – see ei nõua mitte ainult orvas istumist, vaid ka palju Sitzfleisch’i.

Kuidas vastu pidada?


Teisalt on orv sõltumatu intellektuaali kodu. See on tema vabaduse enklaav. Muidugi peab ta arvestama, et eemaletõmbumine maailmast, mis Sirkli esimeste orva-aastate aegu seostus totalitarismi, uute puhul aga ennastunustava ja enesehävitusliku turufundamentalismiga, võib viia absoluutsele üksildusele. Piir meeleheite, vaimse hämaruse või kirkuse vahel on orva-elus väga habras, nagu on näidanud Sirkli tõlgitud saksa geeniuste Hölderlini ja Rilke ning nende šveitsi vaimukaaslase Robert Walseri saatus.

See pole mitte ainult vaimuinimeste, vaid meist igaühe eksistentsiaalne küsimus: kuidas vastu pidada tegelikkuse painele? Sirkli vastupanu on nendes kümnetes («Uute orva-aastate» kaaneseljal loetleb ta 53 tõlgitud autorit), eranditult väärtkirjandust esindavates tõlketeostes, millega ta pole mitte ainult rikastanud eesti vaimusalve, vaid ka kasvatanud eesti keele kui kultuurkeele toimevälja.

Sirkli looming on salgamatuks kinnituseks semiootik Peeter Toropi määratlusele, et «kultuuri paratamatus on olla tõlge». Ja see paratamatus tingib ühtlasi kultuuritahte enesestmõistetavuse. Meid eristab selle tahte teadvustamise olematus, nõrkus või tugevus.

Sirkli esseedeks tihendatud arutlusi lugedes, tema kirjanduslikke eelistusi silmas pidades on ilmne, et ta eristab, nagu Osvald Spenglergi, kelle «Õhtumaa loojangut» ta praegu tõlgib, kultuuri kui negentroopia allikat tsivilisatsioonist, mille hangumine või kollaps näib olevat vältimatu.

Kui ma nüüd vaatan Sirkli tõlgitud teoste nimekirja selle pilguga, millised on olnud need teosed, mis on enim mõjutanud minu maailmakäsitust ja kultuurimõistmist, siis on nendeks Hermann Hesse «Stepihunt», Albert Schweitzeri «Kultuur ja eetika»,  Johann Gottlieb Fichte «Inimese määratlus», Johan Huizinga «Mängiv inimene» ja «Keskaja sügis», George Orwelli «Loomade farm» (üks tõlkijaist), Elias Canetti «Massid ja võim», Franz Kafka «Loss» ja «Protsess», Günter Grassi «Kammeljas». Ja seda loetelu võiksin jätkata.

Kanti jälgedes

«Uute orva-aastate» esitlusel ütles Mati Sirkel, et tal on viimasel ajal saanud kombeks käia Immanuel Kanti jalajälgedes selles mõttes, et ta teeb pikki jalutuskäike värskes õhus, «selleks et lasta peas olevat udu koaguleeruda». Kolmes tema (osalusel) tõlgitud raamatus on jalutuskäik või rännak pealkirjaks tõstetud: Erkki Toivaneni «Õhtusel jalutuskäigul Euroopas», Hermann Hesse «Siddhartha. Hommikumaaränd» ja Robert Walseri «Jalutuskäik».

Mati Sirkli eeskuju ei vääri järgimist mitte ainult tema tegemistes avalduvas üleskutses lasta udul langeda või vabaneda selle koaguleerumiseks, vaid veel enam selles, et need, kes pole endas veel kultuuritahet avastanud, selle ometi kord üles leiaksid ja seda endas kasvataksid. Sest iga kultuuritahe säilitab omakorda lootust kataklüsmide välditavusele.

Mati Sirkel – 60
•    Sündinud 12. oktoobril 1949 Paides raamatupidajate pojana
•    Õppinud Tallinna 42., 16. ja
7. keskkoolis ning 1967–1972 saksa filoloogiat Tartu ülikoolis
•    Töötanud KKI kirjandusteooria sektori nooremteadurina 1972–1975, 1982. aastast kutseline tõlkija, Eesti Kirjanike Liidu välissekretär 1990–1995 ja esimees 1995–2004
•    Tõlkinud üle 50 teose põhiliselt saksa, aga ka inglise, rootsi, hollandi, vene, soome ja uuskreeka keelest, kirjutanud tõlgitud autorite loomingut ja ühiskonna ning kultuuri vahekordi käsitlevat esseistikat («Orva-aastad», 2004, ja «Uued orva-aastad», 2009)
----------------------------------------------------------

Arvamus

Jüri Talvet
TÜ maailmakirjanduse professor:

Matiga sain tuttavaks kohe, kui pärast kolmeaastast sõjaväeteenistust Tartu ülikooli jõudsin. Mina hakkasin 1967. aastal õppima inglise filoloogiat, Mati alustas kõrvalkursusel saksa filoloogina. Üldainete loengutel saime kokku. Alates teisest kuni neljanda aastani roomasime iga nädala reedeti sõjalise väljaõppe päeval Tartu lähikonna põldudel või siis piinas meid sõjaväekeemia tundides kapten või major nimega Komarov (täpsemalt vt mu luuletus nr 23 kogus «Silmad peksavad une seinu»).

Priimused me ei olnud, mina näiteks sain teadusliku kommunismi lõpueksamil hädise «nelja», aga nende ainetega, mis meid huvitasid, nagu kogu toonase stuudiumi tõsiseim katsumus, filosoofia ajalugu, tulime toime küll. Mõlemad tundsime endas kutsumust suurteks tegudeks, kirjandus ja filosoofia köitsid meid varakult.

Lähedased sõbrad olime pärast ülikooligi. Mina sain ülikoolis õnnekombel koha, Mati jäi «ootele» kirjandusmuuseumi – kuid tema võimeid ei osatud või ei tahetud ülikoolis märgata. «Viisin» Mati esmakordselt suure kodumaa pealinna Moskvasse, sest olin seal ise juba varem avastanud väliskirjanduse raamatukogu varamu. Koos tegime suvel autostopiga reisi Võrumaale, külla Ain Kaalepile. Siis läks Mati ära oma kodulinna Tallinna. Internetti ei olnud, ainsad kaks kirjastust asusid Tallinnas, seal tuli isiklikult kohal käia. Nii olingi hommikuti Tartust saabudes kõigepealt Müürivahe tänavas kõlistamas Mati uksekella. Jõime koos kohvi, arutasime maailma asju.

Mati töö andunud tõlkijana on titaanlik. Tänapäeva Eestis, kus loovkultuuri asendab põhiliselt ärilik kultuur, ei pruugita seda muidugi märgata, aga Mati tõlked on varustatud pikemate saatemõtisklustega – mis teeb ta erinevaks n-ö reatõlkijaist. Ta on isiksus.

60-aastaselt kirjutas Cervantes «Don Quijote» ja Defoe «Robinson Crusoe». Mati võib veel mõndagi teha – kui vaid jätkub tervist. Seda ma talle Tartust, vana sõbrana, soojalt soovingi.
 

Tagasi üles
Back