Kaks tundi füüsilist valu ja lõputut hirmu

Marianne Kõrver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vendade Coenite maailm on ühtlasi nii absurdne kui ka hirmuäratav. Siin hoiab vaenlast kirbul Josh Brolin.
Vendade Coenite maailm on ühtlasi nii absurdne kui ka hirmuäratav. Siin hoiab vaenlast kirbul Josh Brolin. Foto: Kaader filmist

Kui pärast Coeni-vendade kahte viimast filmi «Ladykillers – surm vanamoorile!» ja «Talumatu julmus» võis tunduda, et kultuslike vendade parimad päevad, mil valmisid sellised unustamatud teosed nagu «Fargo», «Suur Lebowsky» ja «Mees, keda polnud», on asendunud üsna suvaliste mainstream-komöödiate vorpimisega, siis nende uus film «Ei ole maad vanadele meestele» tõestab õnneks vastupidist.

Coenid on tagasi ja paremas vormis kui kunagi varem. Aga nalja saab vähem kui varem või kui täpne olla, siis ei saa üldse. Kuid vahel ongi targem tõsine olla.

Eikusagil Texases

Sündmused leiavad aset in-the-middle-of-nowhere-keskkonnas kusagil kauges kolkalinnas Texase osariigi piirimail, kus vaese mehe elu elav Llewelyn (Josh Brolin) avastab ühel päeval tühermaal võõrad autod, nende ümber kuulidest auklikuks tulistatud ja kärbestest puretud laibad, kastiautotäie puhast heroiini ja kaks miljonit dollarit.

Kuna selline raha ilmselt kellelgi mööda külgi maha ei jookse, otsustab mees kartelli raha endale võtta, lootes sellest puhtalt pääseda. See samm toob aga linna sõgeda ja maniakaalse psühhokilleri (Javier Bardem), kes ei jäta enne, kui raha õigetes kätes ja lugematutel süütutel ohvritel kuuliauk keres.

See on väga rahulikus tempos film, kus iga kaader on kümme sekundit pikem, kui vaataja seda tegelikult näha tahab ja iga vägivaldset tegu korratakse ühes stseenis nii palju, et vaatajal kindlasti valus hakkaks.

Kõik toimub üsna käepäraste vahenditega – üks mees ostab supermarketist relva ja teine kasutab rõhuballooniga ühendatud loomatapumasinat. Need omaette taotlused ning mingi veider sügava rahu ja ärevuse segu, mida kõigist tegelastest kiirgab, loovad omamoodi maagilise realismi, mis veel nädalateks kummitama jääb.

Tegevuslikus plaanis iseenesest palju peale kuulide kerest läbi kihutamise ju ei toimugi.

Coenite käekirja tunneb ära otsekui jumalast maha jäetud melanhoolsetest võttekohtadest, väljapeetult ja haruldase stiilitundega lavastatud stseenidest, kummalistest kõrvaltegelastest ja veidrast dialoogist, mis kokku moodustavad trööstitu maailma, mis on ühtlasi nii absurdne kui ka hirmuäratav.

Nagu teraapiaseanss

See film on nagu teraapiaseanss. Kaks tundi järjest peab vaataja pea sama erksalt kui filmi kangelased taluma vägivalda, füüsilist valu ja lõputut hirmu.

Filmi lõpus väljub vaataja saalist – kuuliauk keres –, rabatuna vägivallast ja lummatuna pensionile jääva politseiülema sugestiivsest tekstist, milles ta jõuab järeldusele, et maailm on libisenud alla mööda libedat nõlva ning tsivilisatsioon ja inimlikkus on taandunud vägivallaks ja metsistumiseks, kuid ometi on kõigil mulje, et see ei sõltu nendest.

Üks meeldejäävamaid dialooge psühhopaadist mõrtsuka ja Llewelyni naise vahel toimub päris filmi lõpus, kui mees kasutab oma vana kulli ja kirja trikki, väites, et naise saatuse määrab mündimängu tulemus.

Naine ütleb aga vastu vaid ühe lause: «Asi pole ju absoluutselt mündis. Asi on sinus. Sina võtad vastu selle otsuse, mitte münt».

Uus film kinolevis

«Ei ole maad vanadele meestele»

Režissöörid Joel ja Ethan Coen

Eesti kinolevis alates

8. veebruarist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles