Kes või mis on DeStudio? On teada, et DeStudio on virtuaalne autor, füüsilise eksistentsita kunstnikuisiksus, mis sündis 18. augustil 1992. aastal Herkki Erich Merila ja Peeter Lauritsa ühistest katsetest massimeedia vallas.
DeStudio on tagasi, valusate naudingutega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
DeStudio oli ajastusümbol. DeStudio suurtes värvilistes piltides oli reiviajastule iseloomulikku äraspidist glamuuri. See bänd tegi meie põlvkonna suurekssaamise lärmakat visuaalset muusikat. Glamuurse pealispinna alla peidetud küsimusi ja küsitavusi. Kihte ja katsetusi.
Privaatpeolt tagasi
14. veebruaril avas pikka aega varjusurmas või privaatpeol viibinud DeStudio taas näituse.
«Veetlus@õõv» rebib vaataja jõuliselt oma valusast naudingust tiinesse maailma kaasa. See maailm on konstrueeritud manipulatsioon, mis tundub ometi nii pagana valusalt füüsiline.
Tean, et DeStudio on manipulaator ja et fotograafia pole nende jaoks kunagi püha dokument. Pigem on pilt autori visiooni kandja, silmad lahti nähtud unenäo edastaja DeStudio on avastanud tõrgeteta toimiva saatja, mille abil oma ulmi ja emotsioone rahvaga jagada. Mitte ainult pilte. Nad edastavad midagi hoopis enamat.
Avastan end ühel ilusal hetkel keset saali üleelusuuruse kolmepäevases habemetüükas inimkeelega silmitsi seismas. Pole mingit kahtlust, et järgmisel ilusal hetkel lakub see hiigelkeel mu kätt siis kaela siis teeb pika tõmbe üle kogu keha.
Liikumissuund on loomulikult vastukarva. Terav ja märg traathari. Valusam ja magusam kui ajamata habemega hipi suudlus. Võeh! Ja samas on selles tundes midagi kuratlikult mõnusat. See keel ei lase vaatajat enda küljest vabaks.
Rindadeta naine, näiteks
Jõuan avamispeo kestel viis korda keele eest läbi käia. Iga kord on sama tunne tahaks veel ja veel. Üritan meenutada mõnd varasemat sama füüsilist ja eri meeli haaravat kokkupuudet kahemõõtmelise seinal rippuva objektiga no ei tule meelde!
Ma ei tea, millisesse kasti psühhoanalüütikud mind selle jutu peale paigutaksid. DeStudio liigitub minu silmis igatahes kõrgema kaliibriga manipulaatorite hulka. Pole saladus, et nad kasutavad oma manipulatsioonides Photoshopi, mis siis.
Nii palju ma sellest photoshopindusest tean, et kompimismeelega tegelevat funktsiooni seal pole ka tundekaarti pole sellele programmile tehases lisatud. Need kaardid on DeStudio kuskilt kosmosest tellinud või varastanud, vahet pole.
Pea sama valus hetk on, kui avastan rõdul seistes hiiglaslikus peos kellegi tundmatu ripsmed. Ei, tegelikult mitte ripsmed, vaid silmamuna. Märja, ligase, tuksleva ja ülimalt õrna peotäie mille küljes olevad ripsmed pole lihtsalt haardesse mahtunud. Mis tunne on elusat silmamuna pigistada. Selles, et elusat, pole siinkohal mingit kahtlust!
Veidraid ja vähem veidraid tegelasi selles silmad lahti vaadatavas sado-maso-unenäos on veelgi. On hambulisi kõrvalesti ja suustsuhu antavaid silmamune, rääkimata õõvastavalt veetlevatest androgüünidest.
Vaatan tagaseinas silda viskavat ilusat, rindadeta naist ja tegelikult ei leia enda jaoks põhjendust, miks ta rindadeta peab olema. Et olla ilus, ent natuke õõvastav? See tundub liiga primitiivse naljana, läinud sajandil läbitud etapina.
Vihje leian ülehomse ajalehe kollastest uudistest: Skandinaavia maades olevat uus trend rindadest igaks juhuks loobuda. Vähihirmus pesulauaks. DeStudio on niisiis prohvetid, kes ennustavad muu hulgas trende järgmiseks viisaastakuks?
Selle va trendiennustusega on nad DeStudio sildi all tegelikult ju alati tegelenud. Kuigi usun, et nii Herkki kui Peeter tahaksid mind selle jutu peale esmalt mingi raske asjaga visata, sest ega nemad ju selliste labasustega ei tegele. See on primitiivide pärusmaa.
Nemad tegelevad kõrgemate sfääridega: Desdemonaga, depressiooniga, dekadentsiga, derealisatsiooniga, destillatsiooniga, depersonalisatsiooniga, delikatessidega DeStudiona.
Võib tekitada sõltuvust
See ongi kõrgem pilotaa. Ja nad ei tegele masside, vaid iga üksikisikuga individuaalselt, üksikisiku rikutuse tasemelt. Ja tehnilisi vahendeid kasutavad nad tõepoolest ära. Täie omakasupüüdlikkuse ja nahaalsusega.
Praeguses DeStudios ei ole enam grammigi lapsikust vot-kui-laheda-triki-ma-leidsin-suhtumisest. Nüüdne DeStudio tõmbab sul karvase keelega üle nina, ja küsimuse peale, kuidas ta seda tegi, muigab tähenduslikult, et küsida ikka võib, aga seletus ei allu tavamõistusele.
DeStudio võib tekitada sõltuvust, imbuda märkamatult vaataja soove ja mõtteid mõjutama, mõnel juhul esile kutsuda ka allergilisi rektsioone.
Näitus
DeStudio (Herkki Erich Merila ja Peeter Laurits)
«veetlus@õõv»
4. märtsini Tallinnas Vaal-galeriis