Paul Thomas Andersoni varasematest filmidest ükski ei ole andnud põhjust arvata, et tal võiks olla soov teha nii tõsist, päevakajalist ja traagilist filmi, nagu seda on «Veri hakkab voolama».
Tõesti meisterlik verevalamine
/nginx/o/2017/02/19/6357343t1h2b18.png)
20. veebruar 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Boogie Nights», «Magnoolia» ja «Punch Drunk Love» olid suurepärased teosed, kus ahnust, ambitsioone ja silmakirjalikkust õnnestus kuidagi talutavalt ja muheda huumoriga pilgata ning neis leidus Todd Solondzile sarnast õrna ja heatahtlikku suhtumist üksikute ja õnnetute inimeste väikestesse eludesse.
«Veri hakkab voolama» ei anna aga enam kellelegi armu see on halastamatult realistlik film, kus ühtemoodi võrdselt, kalgilt ja põlglikult suhtutakse nii märtrisse kui patustajasse, muutes piiri headuse ja kurjuse vahel peaaegu olematuks.
See on lugu hõbeda- ja kullakaevurist Daniel Plainviewst (Daniel Day-Lewis), kes puhtjuhuslikult leiab oma kaevandusest naftasoone. Adudes võimalust end majanduslikult kindlustada, annab ta järele lõputule ahnusele, mis sõidab teerullina üle kõikidest, kes teda sel võikal teel takistada püüavad.
Üheks suuremaks takistajaks ja rivaaliks osutub mees, kel pole vastupidiselt Danielile ei raha ega otseselt ka mingit võimu maiste asjade üle see on karismaatiline evangelist nimega Eli Sunday (Paul Dano).
Jumal ja mammon
Mõni lihtsamini mõtlev reissöör kui Anderson oleks selle võinud kindlasti ka nii lavastada, et kuri naftaärimehest mammonakütt tuleb headel ja lihtsatel usklikel inimestel ülekohtuselt nahka üle kõrvade tõmbama ja põleb oma kurjade tegude pärast hiljem põrguleekides. Kuid Andersoni jaoks pole maailm sugugi nii mustvalge.
See, kes oma vere hinnaga rasket tööd tehes on rohkem kui kümme aastat maa all õnne otsinud, on oma egoistlikes ambitsioonides ja maailma kurjuses sama palju süüdi kui see, kes peidab oma rahahimu jumalasõna ja patukahetsuse taha.
Andersoni maailmas on jumal ja mammon võrdsed ning lahutamatud partnerid kuritöös inimeste vastu, kes neid teenivad.
Ja kuigi sündmused leiavad aset 20. sajandi alguses, pole ajal ja ruumil selles filmis erilist vahet kas tegevuspaigaks on koht nimega Little Boston või Iraak, kas ärimees on Daniel Plainview või George Bush ning kas Eli Sunday on kolmanda ilmutuse kiriku liige või moslem , probleemiasetus jääb ikka samaks.
CNNist tuli hiljuti üks saade, kus NATO kindral tutvustas «rahuvägede» missiooni Afganistanis. Rääkis staapidest, relvadest, varustusest ja kehvadest teeoludest, illustreerides seda fotodega kitsastest mägiteedest. Ohkas siis sügavalt ja ütles: «Ja siis on see kõige suurem probleem inimesed.» Ja ekraanile ilmusid afgaani meeste ja naiste tõsised ja kurvad portreed.
Nafta ja veri
Sama probleem on ka Danielil, teda huvitab nafta ja raha, mitte see, kuidas inimestele selgeks teha, et selleks on vaja üles kaevata just nende maa ja kodukoht. Ent heas ärimehes peitub ka tõeline poliitik Daniel on endale selgeks teinud, milliste argumentidega on rahva südant kõige kergem võita.
Ta lubab vastu haridust, uusi teid, palju tööd ja majanduslikku õitsengut, unustamata rääkida ka pereväärtuste olulisusest, patsutades tunnustavalt oma adopteeritud poisslapse pead.
Daniel Day-Lewise kehastatav hambad-risti-rikkaks ärimees, Paul Dano ebameeldivalt lapseliku näoga ja ärritudes kriiskama hakkav jumalamees keset seda värvitut ja tühja visuaalset maailma on sama nukrad ja depressiivsed kui mõte, et veri, mis Eli peast vaikselt välja valgub, on filmis täpselt sama värvi mustjas vedelik, mida maapõuest vägivaldselt välja imetakse.
Uus film kinolevis
«Veri hakkab voolama»
Reissöör Paul Thomas Anderson
USA 2007
Eesti kinolevis 15. veebruarist