Estonia kontserdisaalis neljapäeval etendunud «Manon» oli pigem muusikal kui dässooper. Tehniliselt võttes ei olnudki tegu puhtakujulise ooperiga, vaid selle lühendatud kontsertettekandega. «Manoni» jälginud täismaja sai osa popurriist, kus leidus nii laulu kui tantsu.
Süee poolest «Manon», nagu armastuslood tavaliselt ikka, millegagi ei üllatanud kohtuvad poiss ja tüdruk, jõuka ärimehe poeg ja prostituut, arenema hakkab õnnetu ja hukule määratud love story.
Mitte kuigi originaalse elu-on-lühike-aga-armastus-igavene laadis sõnumi kõrval leidus etenduses veel üks, sotsiaalsema varjundiga sõnum suurlinna neoonvalguse ja glamuuri all metroorägastikes peitub teinegi, räpasusest ja vaesusest pakatav elu, mis kokkuvõttes viib endaga kaasa ka kangelanna Manoni enda.
Kuudist Volkonskini
Traditsiooniliste ooperiaariate asemel tuli esitamisele mitmesuguseid, ebaühtlase tasemega lööklaule, millest mõned võiksid vabalt küündida selle maailma Lloyd Webberite tasemele.
Helilooja Heikki Sarmanto on öelnud, et tema sooviks oli luua muusikadraama, mille laulumaneer on ligilähedane kõnehäälele, et kuulajad saaksid tekstist aru. Ja tekstidki olid tänapäevased, sama kergesti lahtimõtestatavad kui sündmustik.
Kui muusikalist poolt analüüsides võiks viriseda, et miks ikkagi seda va dässi nii vähe kuulda oli, siis dässmuusikuid oli tegelikult projektiga seotud muljetavaldav hulk.
Esiteks, teose autor Heikki Sarmanto ise on tuntud Soome dässpianist. Teiseks toetas kontsertetendusel Pärnu Linnaorkestrit dässkvintett vanameister Lembit Saarsalu juhtimisel. Orkestri taustal pääses tõeliselt maksvusele siiski vaid Saarsalu võrratu saksofon.
Kaasa tegi mitmeid võimekaid dässlauljaid Marju Kuudiga eesotsas, kes kindlustasid uuendusliku ooperi vokaalse mitmekesisuse. Ka Peeter Volkonski kehastatud kerjuse vahemonoloogides oli dässile omast improvisatsioonilisust.
Oma ossa sobisid hästi nii Broadway muusikalikonveierluses karastunud Hanna-Liina Võsa, kellele jäi austav ülesanne kehastada peategelast Manoni, kui ka tema meespartner Pekka Kurki Soomest. Ainus professionaalne projektis kaasa löönud ooperilaulja Jassi Zahharov tuli pahelise Lescaut rolli täitmisega samuti kenasti toime.
Sõbrakäsi ooperile
Vaheldusrikkust lisasid etendusse Russell Leon Adamsoni tantsunumbrid. Äärmiselt plastiliste liigutustega jamaicalast on minevikus Eestiga sidunud teisedki mastaapsed ettevõtmised, näiteks menukad dässballetid «In the Mood» ja «At the Still Point».
21. sajandi esimesel kümnendil ei ole enam kaugeltki okeeriv või harjumuspäratu see, et däss ja ooper üksteisele sõbrakäe ulatavad. Tulemus ei pruugi olla küll päris see, mida oodata võiks, ent selleks kunst ju ongi, et põnevust ja ootamatusi pakkuda.
Dässooper
«Manon»
Heikki Sarmanto teose kontsertettekanne
14. veebruaril Estonia kontserdisaalis