Festivalile «Täiuslik vaikus» punkti pannud kollektiiv Ronin tuli veitsist ning näitas, et ka sealkandis tehakse põnevat innovatiivset muusikat. Ansambli nimi viitaks kui Jaapanile, ent tegelikult on Ronini looming tõeliselt riikide- ja rahvusteülene.
Minu tutvus Roniniga algas möödunud aastal Tampere Jazz Happeningil. Parasjagu oli käimas järjekordne muusikaline maratonpäev, mille tipphetked veel saabumata ning ootused mitte kuigi suured bändi suhtes, kelle nimegi ma varem kuulnud polnud. Ent hetkest, mil muusika kõlama hakkas, olin sunnitud koos paljude saalisviibijatega otsekui mingis transiseisundis ja nagu naelutatult kontserti lõpuni jälgima.
Kui kuulsin, et Ronin tuleb Tallinna, oli hinges kahtlus, et sellist muusikaimet kaks korda ei sünni. Ikkagi hoopis teistsugune atmosfäär, aeg ja koht.
Aga kõik näis taas toimivat. Mäng valgusega ujutas lava ühel hetkel üle punaste toonidega, jättes järgmisel momendil publiku peaaegu pilkasesse pimedusse.
Teraapilise ning kohati lausa hüpnootilise toimega muusika pingestatud sisekaemuslikkus kasvas orgastilisteks puhanguteks. Vaheldusid hingekriipivalt kõrged ja vibreerivana õhku rippuma jäänud madalad helid.
Ronini muusika vundamendiks on Nik Bärtschi sugestiivselt mõjuvad klaveripassaaid, mille peale ehituvad ülejäänud elemendid elektroonilises rägastikus palsamina mõjuv karge saksofon, rokilikult pulseeriv trummirütm. Ilma Bärtschita seda kollektiivi ette ei kujutaks, kuid laval ei pruugi tema liidriksolek kohe ilmnedagi.
Kuigi ka Ronin ei saa ebamaiseid helisid esile manades hakkama juhtmeta vooluvõrgus, on nende muusika kaugelt intelligentsem kui end tasapisi ammendav klubibiit housei või techno pakendis. Nimetatud elektroonilise muusika suundadest on Ronin aga kindlasti mõndagi üle võtnud.
Ei oleks üldse imekspandav, kui tuleviku muusika just nõnda kõlama hakkakski. Selles mõttes võis festivali «Täiuslik vaikus» lõppkontsert olla kindlasti teedrajav.
Kontsert
Nik Bärtsch Ronin (veits)
Festivalil «Täiuslik vaikus»
17. veebruaril Rock Cafes