Nüüd ma jutustan teile ühe loo. Sügis on käes, ja mulle tuli meelde üks vana laul: «Tuul ulub ja vihma sajab, välk valgustab pimedat ööd... »
Hando Runnel: kodaniku monoloog valimiseelsel öötunnil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See laul tõi meelde, et ka mina olen lõdisenud kütmata majas, lõdisenud ja kartnud haigeks jääda. Aga maja ei olnud köetud, sest keegi unustas suvel mõned vajalikud asjad tegemata, unustas täita ühiskondlikku lepet.
Üks mu lemmikfilosoofidest, poeetiline lüüriline mõtiskleja Jean-Jacques Rousseau on alati olnud mul meeles ühe lausega: inimesi hoiab koos ühiskondlik lepe. See on öeldud kõige üldisemalt – inimühiskondi võib eri aegadel ju väga erinevaid olla, võib olla väga palju erinevaid kogudusi, erinevaid riike, erinevaid rahvaid, ettevõtteid, koole, aga kõik toimivad mingisuguse vastastikku sõlmitud leppe põhjal. Me oleme kokku leppinud selles ja selles, oleme kokku leppinud, et teeme riigi, et riik peab toimima – kui võtta kõige suurem üksus, mis Eesti inimesel käepärast on. Aga ka perekond on lepe. Lepe tähendab kohustusi, kohustuse võtmist ja kohustuse täitmist, mõlemalt poolt.
Selle lause valguses olen ma kuulanud rääkimas kõnemehi ja õpetlasi ja sotsiolooge ja poliitikuid ja vaadanud, mida nad ühe või teise märksõna all silmas peavad.
Öeldakse «kodanikuühiskond», aga mida see tähendab? Või võtame kõige lihtsama sõna – «demokraatia». Mida demokraatia all mõistetakse? Üldiselt mõistetakse selle all vabadusi, mingisuguseid õigusi, õigusi midagi endale nõuda. Aga teine pool ununeb ära või jääb järjest kaugemale. Demokraatiat püütakse tõlgendada kui kõigi piiramatut õigust tegutseda oma tuju või suva järgi.
Aga kui võtame demokraatia kitsamalt, siis see tähendab poliitilist elukorraldust ehk kokkuleppimist valitsemise asjus – kuidas jagada võimu ja kuidas teostada võimu. Demokraatia tähendab seda, et suur hulk inimesi loobub oma tahtest ja delegeerib oma võimu kellegi kätte. Sellele, kes valimised võidab, on delegeeritud nende kodanike tahe ja soov. Ja see inimene, kes on valitud, võtab endale kohustuse.
Kuid praeguseks on nii meil kui ka mujal sellest põhimõttest ja põhimõistest kaugenetud. Valitud isik püüab käituda nagu sõltumatu, nagu ta ei oleks kunagi võtnud nende sadade või tuhandete inimeste volitusi. Sellega hülgab ta esmase leppe. Nii hakkavad valitud inimesed koonduma gruppidesse, esindama hoopis erinevat tahet ja hüljatakse inimesed, kes on valitute heaks oma võimust loobunud, andes end sellega täiesti nende hoole alla, uskudes, et nood täidavad lepet. Kuid demokraatia maski taga toimub hoopis teine elu, hoopis teine tendents, mida ma ei oska praegu muud moodi lühidalt ja sõbralikult nimetada kui demokraatiast taganemiseks, demokraatlike kokkulepete hülgamiseks ja omakasulikuks tõlgendamiseks oma kasu, oma ego teenimise huvides.
Kui demokraatia mõte võib praktilistele inimestele kaugeks jääda, siis võime võtta analoogilise asja, abielu. Abielu on nagu väga väike ühiskondlik organ. Algselt on mõeldud abielu all seda, et ühe sugupoole inimesed, keda on maailmas miljoneid, delegeerivad ühe esindaja, näiteks naisterahva, et see esindaks tervet naissugu ühe välja valitud meessoo esindaja juures. Mõlemad abielupooled on delegaadid, nad on saanud oma võimu ja volitused terve oma sugupoole käest ja nad peavad täitma seda, mida see sugupool nendelt ootab.
Kui aga öelda, et olulisem on üksiku inimese tahe ja tuju, et ma ei peagi võtma mingisugust kohustust ega täitma mingisugust lepet, hakkab abielu institutsioonina alla käima. See on tsivilisatsiooni allakäik, see on kaos ja laos. Nii demokraatia allakäiku kui ka abieluinstitutsiooni allakäiku võib mõnes mõttes võrrelda aina enam leviva haigusega, mida nimetatakse vähktõveks. Orgaaniliselt funktsioneerivad struktuurid muutuvad mädaks, vormituks, imelikuks.
Inimestele on tuttavad kaks tunnet. Üks on indiviidi egoistlik impulss: kui ma olen sündinud, tahan ma olla mina ise. Teine on aga ühiskondlik lepe, mis ütleb, et sa võid tahta küll, aga sa pead kontrollima ka seda, mida sa võid, mis on sinu võimise piir.
Vastastikuste lepetega seotud ühiskonnas maksavad alati mingisugused piirangud. Kõige rangemad on tabud, leebemad piirangud on kombed – nii ei sobi. Vahel, kui tahetakse veidi pahaselt öelda, öeldakse «kombe» asemel «tsensuur». Aga head kombed on kõik kas autotsensuuri või ühiskonna kontrolli ja tsensuuri läbi teinud.
Kõige lihtsama näite sellistest kommetest võib leida sealt, kus kaotus eksimise korral on kõige suurem, kus tuleb valida: elu või surm. Liikluspiirangutega lepivad enam-vähem kõik. Kui me oleme masinate leiutajad, mis liiguvad kiiresti, siis peame meie oludes kinni kombest sõita maanteel paremal pool, valida õige kiirus, ja kui me eksime, siis maksame kas tohutut trahvi või maksame oma eluga. Teistes eluvaldades aga, kus saab venitada, kus sellist surmaohtu ei paista, seal hakatakse mööda hiilima ega taheta ühiskondlikule leppele alluda. Siis nimetatakse seda isiku tahte piiramiseks – ja sa ei tohi enam isegi last kasvatada, lapsele kombeid õpetada. See on õhtumaa allakäik.
Siit jõuame sõna ja sõnakunsti juurde. Mis on sõna võim, kas võib sõnu tsenseerida või mitte. Kõike seda, mis inimene rääkida võib ja suudab, kombe põhjal ei räägita.
Aga kiusatus rääkida on. Ja kui sa oled avaliku elu tegelane või veidi silmapaistvam inimene ja oled nähtavam, siis võib juhtuda, et keegi tahab sind väga kiita. Aga kui rumal inimene kiidab, on see piinlik. Rumala inimese kiitus alandab tarka inimest. Ja lõpuks saab rumal inimene ise ka sellest aru, et see ei sobi. Kui rumal inimene endiselt tahab sellest veidi silmapaistvamast rääkida, siis jääb talle tema adekvaatne võimalus – ta sõimab. Rumala inimese tunnustusavaldus ongi paras sõimamine. Kui aga nüüdisaegne tehnika võimaldab rumalatel inimestel iga hetk vaidlusse lülituda, kommentaare kirjutada, mida sealt siis selle loogika põhjal oodata on?
Lugesin Uku Masingu luulega tegeledes ka vana, 17. sajandi inglise autori John Miltoni luulet. Masing oli üks esimesi, kes lähenes inglise suure luule ainestikule ja kombestikule. Me olime sellest maailmast kaua eemal olnud, kuid päris lootusetu asi siiski ei ole. Juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses levis sedalaadi kõrge poeesia ümberjutustuste kaudu. Nii on ka Miltoni keeruline teos «Kaotatud paradiis» see, mis usukirjandusena ilmutati.
«Kaotatud paradiis» räägib teatavasti sellest, kuidas üks silmapaistev ingel hakkas Jumala vastu mässama ja saadeti kogu oma kambaga põrgusse. Aga alla nad ei andnud, vaid igavene mäss Jumala vastu käis edasi. Vahel mulle tundub, et see sajand, mida mina olen näinud ja kaasa olen pidanud tegema, on peaaegu seesama põrguliste mäss jumaliku korralduse või ka lepluse vastu.
Vanakurat ütleb «Kaotatud paradiisis», et mõistust ja tarkust on meil küllalt, ainult au puudub. Ja seesama õhtumaa allakäik koos kõigi nende muredega viitab kõige enam sellele, et puudub au. Ma olen varem rääkinud, et paljudel puudub praegu pühaduse mõiste, aga veelgi lihtsam mõiste on au. Mõni võib ju ärimehe aust rääkida, aga äri on kombineerimine autute vahenditega, et võimalikult rikkaks saada. Au on kadunud. Me oleme järelikult juba peaaegu põrgus.
Miltoni «Kaotatud paradiisi» loos kuulis Kurat Jumala plaanist teha ühte uut ilma, mille peremeheks pannakse inimene. Kuradi kavalus oli aga selles, et katsuda inimene enda meelevalda saada ja panna inimene enda asemel Jumala vastu võitlema. Kui praegu ümberringi vaadata, siis võiks öelda, et Jumala inimesi on jäänud väga väheks ja põhilised on Kuradi inimesed, vanakuradi teenrid ning nende põhiline ülesanne on purustada, põrmustada, lamestada kõiki neid, kellel on au, kellel on pühadus, kellel on kokkulepe, kellel on Jumalakartus. See on see aeg.
Aga teisi jõudusid on ka, on uusi sündivaid leppeid. Üks neist puudutab internetti ja seal vahetatavaid kommentaare, millest ka enne juttu oli. See, mis toimub, on inimliku koosluse areng. Kommentaatorid suhtlevad üksteisega, sõimavad natuke üksteist, kui mõnda kõrgemat objekti parajasti sõimata pole, aga samal ajal hakkavad üksteist sõimates või noomides või manitsedes ka kasvatama ja nii võetakse tasapisi omaks mingid kombed, mingid reeglid, mille vastu ei taheta eksida. Ühiskondlik lepe võib sündida igal pool. Ja see on selle kriitilise jutu lohutus.
Kui mu pikk jutt liiga segane tundus, siis mõnes teises kohas olen ma oma arusaamad kõlbelisest inimesest fikseerinud lühemalt ja selgemalt. 2003. aastal kirjutasin ühe loo pealkirjaga «Vaimsuse hoidmine elukohustusena». See on meie põlvkonna rahva tunnetus, mille najal me oleme liikunud ja mille lipu all me oleme midagi teinud. Lõpetan selle monoloogi siin tolle loo algusega.
Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa.
Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges,
nimetame vaimsuse hoidmiseks.
***
Meie kohus on kasvatada ja edasi anda puhtuse seemet,
sest mustus, mis meid alatasa ohustab,
sugeneb iseenesest, ilma meie hooleta.
Seda jõu kasvatamist eneses ja oma ümber
nimetame vaimsuse hoidmiseks.
...