Üks mitte just muldvana maalikunstnik solvus kord hirmsasti, kui tema hiigelsuuri maale lohakalt värvitud koomiksiteks nimetasin. Ma mõtlesin seda toona täiesti tõsiselt ja üldse mitte solvanguna. See suhtumise muutus tähistab vist mingit raskestitabatavat põlvkonnavahet. Praegustele 30stele ja noorematele pole koomiks sõimusõna.
Tallinna kesklinnas on vähemalt kaks korralikku koomiksinäitust. Jasper Zoova «Teekond. Miraaid» galeriis 008 ja Chintis Lundgreni «Strange birds» Draakonis võivad vast esimesel hetkel näida erinevad kui siga ja kägu. Aga poisid ja tüdrukud ongi natuke erinevad, nende joonistatud koomiksid samuti.
Poistest...
Minu jaoks on tegu Jasperi puhtakujulise poisikoomiksi ja Chintise sama stiilipuhta tüdrukukoomiksiga. Mõlemad on tegelikult head, stiilsed asjad ja halvem-parem skaalal neid kõrvutada ei saagi.
Võrdlusmaterjalina meenuvad nii mu enda kui venna lapsepõlvejoonistused. Puutepunkte lapsepõlvemaailmadega on mõlemal näitusel hämmastavalt palju.
Päriskunstnikud on muidugi märksa rafineeritumad, aga nad kumbki ei ole lapsepõlvemaailmu ära solkinud ega naeruvääristanud, mis kipub tavaliselt juhtuma siis, kui suur inimene kukub koolieelikut järele ahvima ja paberile kõveraid kriipse vedama, sinna juurde võika porgandihäälega piiksudes.
Nemad on oma lapsepõlve maailmu täiustanud, nii sisult kui vormilt. Muutnud lapsepõlvemiraaid sellisteks, et ka täiskasvanutel võiks olla nendes galaktikates huvitav seigelda.
Jasper räägib vaatajatele üsna segast ja keerulist seikluslugu. Seda lugu võib vaadata ka tänapäevase muinasjutuna või animafilmi ideekavandina. Narr, kes näeb välja nagu UFO-telk ja kelle jalgade küljes ripuvad pommid, peab tulest ja veest läbi käima, et mingisse templisse jõuda.
...ja tüdrukutest
Nagu poistelugudes ikka, satuvad talle tee peal ette raadio teel juhitavad mäed ja muud veidra tehnikaga varustatud agregaadid.
No milline tüdruk mõtleks raadioga juhitava mäe peale?
Näituse pressitekstist võib lugeda: «Zoova joonistamislaad on käinud läbi hirmsa disainiprotsessi, et siis sellisesse veidrasse infantiilse UFO-telgi keelde tagasi taanduda.
Pilte vaadates see õnneks silma ei torka. Kõik tundub mõnuga ja pingevabalt kokkusirgeldatuna.»
Võimalik, et ongi nii, et selleks, et joonistada sama veenva ja süüdimatu napakusega nagu viieaastane poiss, tuleb tegelikult nii sisu kui vormi poole pealt ära teha meeletu kaadritagune töö.
Igati elusa ja lennuka mõttelennuga viieaastase poisi koomiksid, mulle need hirmsasti meeldivad.
Chintise maailm on nii jõuliselt värviline ja detailirohke, et tahab hallist tänavareaalsusest siseneja esimese hooga pimedaks võtta. Ja autor ise on oma näitusega perfektselt koloriidis (seegi tähelepanek tundub olulisena).
Ei saa jääda mingit kahtlust, et Chintise eramaailm ongi nii värvideküllane. Ta ei etenda oma ülimas teatraalsuses kedagi teist
Ilusad värvilised riided, teatraalsed ja trafaretsed poosid.
Ihalusobjektid roheliste silmade ja ninarõngastega dekoreeritud geiad, draama-ja pungikuningannad ja nende kõikvõimalikud hübriidvormid, eksootilised linnud.
Ja mõned natuke tavalisemad linnud. Saali lõpus on vaataja ees kukk, kes pidada sümboliseerima autorit ennast.
Mida selle kohta öelda või arvata? Pagana hästi doseeritud camp-oopus...
Mõlemas näituses on piisavas annuses campi, irooniat ja julgust maailma ning iseennast selles mitte liiga surmtõsiselt võtta. Igatahes on huvitav minna ja vaadata, kas tuleb minevikust midagi tuttavat ette...
Kohe ja lambist te nagunii nii ägedalt joonistada ei oska.
Koomiksinäitus
Jasper Zoova
«Teekond. Miraaid»
galeriis 008,
avatud kuni 11. märtsini
Chintis Lundgreni
«Strange birds»
Draakoni galeriis,
avatud kuni 1.03