Tiigri seljas ratsutav Naan ei naase mitte ainult õhtuti

Gustav Naan, legendaarne mees, kes armastas «tiigril ratsutada» ja «paugutada» – näitleja Rein Oja veenvas kehastuses. Foto: Teet Malsroos

Ei tahaks pidada sümboolseks Naani naasmist lavalaudadele Eesti Vabariigi juubeliaastal. Kuid seni polnud suuresseistil kohta isegi «Eesti mõtteloo» sarjas.

Ajalugu teeb aga tuijalgadel, nagu seda teadis Nietzsche, oma «salatööd». Vargsi naastes muudab see tänase päeva paremini läbipaistvaks.

Naani eluõhtul jagunes eesti rahvas kaheks – ühel pool Gustav Naan ja teisel pool kõik ülejäänud (peaaegu) eestlased. Polnud kahtlust, kes on «õige eestlane» ja kes vaenlane, kes iseseisvuse eest ja kes vastu. Häbistati neidki, kes kord rahvareeturi esseedest ettevaatamatult vaimustunud olid.

Viimane kümnend on patriootide ja vaenlaste «rindejoont» pöördeliselt nihutanud. Järjest tekib neid, keda on «kommarid ahju» hõõguva rauaga põletatud või «punaprofessoriks» märgituna naanilikult täpse snaipritule alla võetud. Eesti naanistub – sõnavara üle võttes märgistame end ta pärijateks.

Kodukäijaks muutunud Naani võidukas vaim ilmus ka lavalaudadele. Aga mida ütlema?

Naan ja tema aeg

Näitemängu kirjutajate-lavastajate, st paljuski Naani-aegsete vahekord tema maailma «alusmaterjaliga» on mitmeti teine kui «kuldsete kuuekümnendate» järgseil. Dokumentaalne «pannile panek» ei hakka ise kõnelema.

Näitemängu probleemiks on see, et Naani-kesksus taandub tema tekstide kesksuseks. Tollases mõtteruumis kõlasid tema mõtted sisukamalt, olgu siis irriteerivamalt või hirmutavalt. Olnuks ehk viljakam lasta rääkida mitte ainult Naanil, vaid tõlkida tema vihjete «salakeel» suhete draamaks.

Ka Naani elu kohta tehtud vihjed eeldavad ajastuomaseid teadmisi. Miks oli 8. pleenum mainimisväärne? Mis teeb Naanist rahvusküsimuse saatusliku käsitleja? Naani karistamine naise toimetamiste eest on muidugi vaimustavalt absurdne. Kuid suvila Krimmis on haige naise lugu.

Kui Rein Veidemanni «pilti ilmumine» pakub äratundmisrõõmu, siis Viktor Maamäe ja Harald Kerese rääkivad pead on dekoratsioon – aga millele? Kas Naani suurusele või väiksusele? Vaid ajastu kaaslane teab, et Maamägi blufib ja Keres kavaldab («Naani julge mõte»).

Kohati taandub näidend Naani mõtete kiirkõnes esitatud lühikonspektiks, ilma mõtlemispauside ja sõnumise mõnuta.

Hanguv idee-draama

Näitemängu teeb kohati küsitavaks idee-draamana mõeldu jäämine rohkem kui poolele teele. Seal, kus on draama, pole ikkagi ideed, ja vastupidi – kus on idee, seal pole draamat.

Ka näitemängu teise vaatuse lavalikum algus ei tõuse palju kõrgemale jandist, mille osapooleks ei pea olema tingimata Naan. Kas naise pakutud pannkoogid polnud piisavalt head? Esimese vaatuse Naani abielu-filosoofia ei peegeldu toimuvas tagasi. Lavastuse algul küllalt osavalt Inesele külge löövast Naanist saab abiellumatagi tavaline jõhkard.

«Naani loo» keskmeks olev Impeeriumi vaimust kantud rahvusfilosoofia lastakse Naanil ilusasti ära rääkida. Peategelase vastasmängija rolli seatakse «40 kiri». Naani tegelik «langus» oli mitte tema stalinisti vaimu nähtavaks saamine, vaid tema ümber laienev õõvastav tühjus.

Konkreetse mälestusena on minu mällu sööbinud tollaste noorteadlaste ja Naani mõttevahetus 1970ndate lõpul Sangastes (sellele on vihje näidendiski).

Lõppes see akadeemiku jahmatava avameelsusega, et Eesti iseseisvuse küsimuses seisab ta barrikaadi teisel poolel, koos mõista andmisega (või isegi sõnastusega), et ta ei kõhkle ka tuld andmast.

See oli meie seltskonna viimane vestlus Naaniga. Sealt algas Naani üksindus.

Kindlasti kõlab Ristikivi tekst noorukist Arkaadia teel, «marssalikepike paunas», eri kuulajate kõrvus erinevalt. Naani «üle käidute» põlvkonna jaoks jäi see üheks valikute võtmetekstiks. Võimalus Naani elust mingi valikudraama välja joonestada jääb aimuma. Millised olid Liflandia poisi valikud, jääbki saladuseks.

Naani olemuse sümbol-kujund – teleskoobi muutumine snaiperpüssiks –, on lavastuslikult hea leid. Mitte «kosmose kõiksus», vaid süsteem imes Naani tühjaks. Kuid iga inimelu traagika kõrval jääb domineerima Naani enda omamüüt – legend mehest, kes «armastas tiigril ratsutada».

Tiigril ratsutav ja paugutav Naan on tuttav kaasaegne. Raske on kombineerida lavatükiks Naani enda teksti, seda üsna vähest materjali, mis tema kohta üldse teada on. Kunsti reeglite järgi julgemalt fakte lõimides saaks sellestki materjalist veel kandva näidendi.

Uuslavastus

Enn Vetemaa, Erki Aule ja Merle Karusoo

«Sigma Tau C-705»

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, videotehnik Taavi Varm

Osades Rein Oja, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Mari-Liis Lill, Laine Mägi jt

Esietendus Eesti Draamateatris 16. märtsil

--------------------------------------------------------------------

Mida arvate lavastusest «Sigma Tau C-705»?

Arvo Valton, kirjanik:

Näitlejad olid tublid ja mängisid hästi, kuigi dramaturgiliselt ei saa seda lavastust täiuslikuks pidada, sest Naani vastasrinda peaaegu ei olnud. Muidugi on see vastasrind meie teadvuses olemas, kuid sellest hoolimata arvan ma, et noori see ei huvita. Nagu ei huvita neid ka «40 kiri». Tüüpiline Karusoo lavastus – natuke eklektiline, aga toredasti kokku pandud, kõik minevikupildid ja luuletused olid värvikad.

Seal on ka üks rumal viga – Naan ei ole kunagi Liflandia külas elanud. Põhiline nimi on seal hoopis Valton – minu vanavanaonu, kes oma paljude poegadega sinna rändas.

Teet Kallas, kirjanik:

Aeg on ammu küps, et vaadata tagasi sinna, kust tulime. Ja miks ainult raevuga? Vetemaa-Aule-Karusoo lavalugu akadeemik Gustav Naanist, keda stiilselt (ja kaasaegsete jaoks lausa äratuntavalt) kehastas Rein Oja, on selle võimaluse veenev ja õnnestunud kinnitus. Pikk aplauski oli siiras.

Jälgisin aeg-ajalt silmanurgast nooremat publikut. Nende huvi ja kaasaelamine tundus samuti ehe. Tundub, et näidendi tegelik sõnum valikuvaludest kerkis kõrgemale konkreetsest Naanist ja tema vastuolulisest biograafiast.