Kunstnikud valasid rahva skulptuuri ja kaotasid seisused

Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammet näitavad skulptuuridega, millised oma meie ühiskonnas tekkinud seisused ning mis ja kas üldse miski neid üksteisest eristab.

FOTO: Hobusepea galerii

Näitus kujutab endast pseudomonumente Eesti kaasajas eksisteerivatele ähmaste piiridega ja varjatud seisustele, kelle esindajaid kohtab linnades, alevikes ja külades iga päev. Vaadates mõnda aega tänaval möödujaid, võib märgata nii varjatud kui demonstreeritavaid klassikuuluvuse märke.

Kuigi seisused kaotati Eesti Vabariigis ametlikult 1920, eksisteerivad need kunstnike sõnul tänini. Alates erinevast keelekasutusest ja joomakommetest selleni, et moraalinormid pole sugugi universaalsed.

Viis kunstnike valitud tüüpi peaksid andma läbilõike tänasest ühiskonnast. «Nad on need, kes nad on, mitte ei kehasta kedagi. Elus püüavad pea kõik inimesed endast paremad välja näha,» räägib Sandra.

«Mis mõttes need pseudomonumendid on?» uurin Sandralt.

Me valasime nad plasti

«Pärismonumendid on kliimakindlast püsimaterjalist. Meie monumendid on plastikust, riietest, parukatest ja spray-värvist. Pseudokuld hiilgab küll, aga mitte kauaks.

See mõte tuli meil Kaarliga eelmist näitust ette valmistades. Vaatasime skulptorite hoovis hiiglaslikke ülekullatud plastlõvisid, mis pidid ühte spaasse minema. Skulptorid teevad plastist kõvasti kasiinoahve ja muud kitši. See, et me viimaks Raja tänavale, skulptuuritudengite ateljeesse välja jõudsime, oli tõeline õnnistus. Algul küsisime nõu täiesti valedelt inimestelt, kes väitsid, et tervet inimest ei saagi plasti (või kõigepealt ikka kipsi) valada. Mitmed ütlesid, et see pole üldse võimalik.

Nii tegime lõputult katseid, mis ei toiminud. Raiskasime meeletult raha, materjali ja ennast. Aga miski ei ole võimatu! Jube mõnus tunne on, kui oled võimatuna näiva asjaga hakkama saanud! See oligi inimvõimete piiride katsetamine, viimase nädala magasime mõne tunni kaupa sealsamas matil.

Mine galeriisse kohale

Me teostasime need asjad algusest lõpuni ise, see on minu jaoks oluline. Tellinuks me need mõnelt oskajalt hullu papi eest, oleks tulemus hoopis steriilsem. Asjad lähevad lõplikult paika alles tegevuse käigus ja nii tuleb alati ka ilgelt palju uusi ideid.

Ma kavatsen tulevikus veel skulptuurialaseid katsetusi teha. On raske öelda, kas antud juhul on tegu skulptuuri või installatsiooniga.

Mulle meeldivad kolmemõõtmelised objektid seetõttu, et need sunnivad vaatajat galeriisse kohale minema. See on algselt mu isa (kunstnik Villu Jõgeva) mõte, mulle see meeldib. Kahemõõtmelise kunsti puhul on räige ületootmine ja tegelikult on paari nippi teades võimalik endale tähelepanu tõmmata. Vaata kas või neid,» ta näitab mulle galerii laual müügil olevaid katalooge.

«Mult on mitu korda küsitud, miks su töid netis ei ole. Sellepärast ei ole, et info võib ju olla hiirekliki kaugusel, aga emotsiooni koos sellega ei saa. Emotsioonid on tähtsad.

Kolmemõõtmelistest taiestest saab ka nii häid lugusid rääkida, et kirjeldust kuuldes tundub, et sa justkui oleksid sa seda näinud.»

Sandra räägib, et avamisel olla talt mitu inimest küsinud, kus need seisused siis on. «Nad ju seisavad,» ironiseerib Villu Jõgeva kõrvalt.

Katkem end pronksiga

Öeldakse, et saunalaval oleme kõik võrdsed. Mulle hakkas sel näitusel tunduma, et pronksikihiga kaetuna ja paigale naelutatuna oleme ka tunduvalt võrdsemad kui päriselus.

Sandra ja Kaarel võrdsustavad pseudopronksi valamise abil keskealist haridustöötajat, gängstaräpparit, vana fotograafi, ärimeest ja noort näitlejannat.

Näitus

Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammet

«Seisused»

Hobusepea galeriis

24. märtsini

Tagasi üles