Mall Nukke tööd kipuvad ilusad ja värvilised olema. Aga selle pealispinna all on ta alati suvatsenud inimestele öelda asju, mida need ilmselt suure rõõmuga kuulda ei teha. Ka seda kevadet tervitab kunstnik eriti «optimistliku» sõnumiga.
Kuldsed antiutoopiad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes see ikka kuulda tahab, et ta on üks mõttetu kodanik, kes sumab muudkui oma pisikeses konnatiigis... ja välja ei saa ta sellest nagunii. Kui väljamurdmine mingi ime läbi peakski õnnestuma, siis satub ta teise analoogsesse konnatiiki, mis võib ju esmapilgul pisut teistmoodi välja näha... aga põhimõtteliselt pole sel kõigel nagunii mingit vahet.
Mall ütleb, et ring on rutiini sümbol. Oma sõnul sai ta inspiratsiooni suht abstraktsetest käibeväljenditest nagu «ringkonnad», «sõprade/kolleegide ringis». Kuna ringil suletud süsteemina pole algust ega lõppu, on temasse raske pääseda... ja välja saada pole sugugi lihtsam.
Sõbrad imevad
Selle võimatu väljapääsutee otsimisega ta seekord tegelebki. Teate küll situatsiooni, kus sõprade ring istub laua ääres. Näiliselt juba kolmandat aastat samal kohal, kõigil on kõik lood peas. Nad võiksid vabalt ka ise kaaslase alustatud anekdoodi lõpuni rääkida... neil pole just väga lõbus ega huvitav. Miskipärast ei kipu keegi neist ka tõusma ja jäädavalt lahkuma. Mingi inerts hoiab kinni. Kui suudetaksegi end püsti rebida, maandutakse varsti mõnes teises laudkonnas, mis võib ju alul uus ja põnev olla, ent mandub varsti samasuguseks.
Eri kuju ja ilmega spiraalid, mis ei vii kuhugi. Olles spiraali lõppu jõudnud, pole muud teha, kui ümber pöörata ja tuldud teed tagasi minna kuna teeots lõpeb tupikuga. Olles keskpunkti tagasi jõudnud, võid ju valida mõne teise teeotsa ja loota, et ehk seekord õnnestub paremini. Ehk see tee viib kuhugi. On väljapääs suletud süsteemist.
Sel näitusel ei kohta me ainsatki sirgjoont. Kõik voogab nagu troopikataimestik. Ja imeb kui inimsööjataim. Kõige jõulisemalt imeb pilt, mille keskpunktiks on pisut pragunenud hologramm. «See on National Geographicu kaanelt, see on Ameerika,» avalikustab Mall imelooma päritolu.
Reklaamikunst
Teised taiesed teevad oma imemistööd delikaatsemalt, aga ma pole kindel, et nende iminappade haare nõrgem on. Tibatillukesteks kildudeks hakitud algmaterjali võib vaataja tundide kaupa silmitseda ja sealt järjest uusi psühhedeelseid kujundeid avastada, kuni katus pealt ära sõidab. Paraku polnud avamisel aega kolm tundi ühe pildi sisse vahtida, enne pandi galerii kinni. Aga mugavates kodustes tingimustes oleksin nõus sellist eksperimenti katsetama.
Jah, selles et sõprade, tuttavate, kolleegide, pere ja mis iganes muud ringid on piiravad ja kinnised süsteemid, mis ei taha inimest nii lihtsalt sisse ega välja lasta, on Mallul kahtlemata õigus. Ühele ringlusele on ta oma näitusega ometi võimsa punkti suutnud panna. Ta kasutab lähtematerjalina valdavalt olmepahna: värvilisi reklaamtrükiseid, mis ei taha põleda ega kõduneda ja mis ka tema postkasti ummistamata pole jätnud. Need õnnetud lendlehed on väärika viimse puhkepaiga leidnud. Kunstnik on nende eksistentsile uue sisu ja mõtte andnud. Kuidas ta neile pragunenud pealispinna lõi nagu sajanditetagustel maalidel, seda mina ei tea. See on tema isiklik nõiatrikk.
Kui poleks mõttetuid reklaamlehti, ei saaks olla ka seda näitust, vähemalt mitte sel kujul. Lisaks natuke pragunenud kulda ja surnud roose... me kõik kõduneme oma isikliku ringi sees imekaunilt ja põgeneda pole kuhugi!
Näitus
Mall Nukke
Ringlused. Kollazhid
Galeriis 008
15. aprillini